Päev enne

Täna ma tegelesin aktiivse vältimisega.
Esiteks vältisin ma muidugi Pärnu maalilaagri peale mõtlemist. Pmslt võib nt jälkusi sadada ja siis me vahime nagu mäksa molud selle ülitoreda loovmeistriga kuskil kuursaali kõlakojaga sarnase varjualuse all tõtt ning kindlasti ei jäta ta mainimata kui mõtetu inimene ma olen. Passiiv-agressiivselt. Eelmisel semestril kiusas ta vastabiellunud kursakaaslast ja kohe ilge mõnuga, sel korral olen siis mina ette jäänud.
Madal profiil, ma räägin, ülimadal profiil.
/Valab vulinaga juurde/
Samas üks väikelaevakapteni paberitega instatibi, kes pole kooli jaoks aega leidnud, läheb ka sellest semestrist läbi nagu sulavõist. Väga mõjuvad põhjused mitteõppimiseks ja õppejõud tulevad ikka vastu. Neil instagrammi ju pole.
Ok, mis ka ei juhtuks, ma jään ellu. On hullemastki välja tuldud. Mis ei tapa. Jne.

Siis ma vältisin mõtlemast, kuidas boek issi juures suvepuhkusel on. Ideest olümpiamängudele minna sai sujuvalt autoreis Lätti või Soome ja sellest veel sujuvamat laste seiklusreis fanamaga ERMi. Issi ei saa kaasa minna, tal on töö. Näis. Arvestades suuri reetmisi ja muid poliitilisi magedusi, võib temperatuur sealkandis tõusta sedavõrd kõrgele, et noorlind tagasi koju lendab. Sest, noh, teate, kassile pole ju keegi pai teinud ja üleüldse toimub minu Pärnus oleku ajal siin elamises tõsine loomapiinamine.

Siis ma vältisin unenäo üleskirjutamist. See sisaldas raamatustsenaariumi koostöö olulisusest evolutsioonis. Et mis oleks siis kui meheks ja naiseks kasvatamise asemel kasvatataks eelkõige inimest.

Siis ma vältisin koristamist, söögitegemist ja pesupesemist. Hirm eesootava pärast on nii kaelamurdev, et kammisin kassi ( tulemusteta) ja siis jäin lihtsalt magama.
Raamatut ka ei lugenud.