#100happydays 100 õnnelikku päeva Seitsmekümne kolmas päev. Uue aasta vastuvõtmine Kiribati aja järgi? Ja Jaapani ja Hiina. Ja kohe ka Vietnami aja järgi. Vbla ka Vene aja järgi, sest slaavi rahvastel algab siili aasta. Kunagi jõuab ka Eesti aja järgi kätte. Läbikukkumiste aasta. Kuigi ma arvasin, et kuhugi pole enam kukkuda. Oli. Kõvasti allapoole. Lõpuks… Continue reading Vanavana aasta

#100happydays 100 õnnelikku päeva Seitsmekümne teine päev. Olin võlgu ühe massaazi ja sain selle täna tehtud. Trenni asemel. Kooki ja teed pakuti ka 🙂 Huh! Ja tagasitulles kaes aknast välja valge koer. Vot see oli küll nunnu. Ja lastega koos filmi vaatasime.

#100happydays 100 õnnelikku päeva Seitsmekümne esimene päev. ABIKAASAGA käisin kinos. “Ihust ja hingest” Jep, ta ise tuli.  Okok, kivisid ja kände oli ka , aga ma polnudki kogu maailma halvas süüdi. Hakka või uskuma funktsionaalse lugemisoskuse võimalikkusesse tänapäeval. Film oli hea, kuigi kolmandikku kärpides oleks ka sõnumi kätte saanud. Varesed õnneks ka ei kraaksunud veel.… Continue reading Ovatsioonid saalis.

#100happydays 100 õnnelikku päeva Seitsmekümnes päev. See on siis sedasi, et täiesti tahtejõuetult vedasin end vees võimlemise trenni. Turteltuvike naudib vihmavarjuga kokteile kuskil teisel pool maakera hotelli basseini ääres ja minust tundus olevat tark siiski kuidagiviisi end trenni vedada. Pluss ongi see, et ma vedasin vastu igasugust vähemati tahtmist ja inspiratsiooni. Pärast oli märg olla.… Continue reading Vihmavarjukokteil

#100happydays 100 õnnelikku päeva Kuuekümne üheksas päev. Tühjendasin Turteltuvikese külmkapi seal leidunud koogitegemise materjalidest ning keerasin ühe koogi kokku. See ei karjunudki hamba all. Ise tegin. Ilma retseptita. Jaja, tehke-tehke oma ristid ära seintele. 26,89 on siis täna see kehamassiindeks. Pole küll rasvumise viimane aste, aga ikkagi võiks. Teadagi mida. Klassikuid tsiteerides, võiksin kedagi üllatada … Continue reading Kehamassiindeks

#100happydays 100 õnnelikku päeva Kuuekümne kaheksas päev. Ei, ma ei käinud kesklinnas kinos Oscari väärilist Ungari filmi kaemas. Kuritarvitasin alkoholi, mis ei mõjunud. Sõin, kuigi isu ei olnud. Aga ma olin heas seltskonnas vähemalt. Läbi pimedapimeda metsa tulin üksi uue telefoni valgel koju ka pärast. Vot nii kangelane olin.

#100happydays 100 õnnelikku päeva Kuuekümne seitsmes päev. Sugulaste juures nägudetegemise õhtu. Ja mitte midagi ei juhtunud. Oot. Mul õnnestus hapukapsa ja sealiha lauast ära hiilida ja tund aega autoga linnas sõita. See oli päeva mõistlikeim tegevus üldse. Hoolitsesin, et kohe puhkusele sõitvat Turteltuvikest tuul kogemata ära ei viiks viimasel tööpäeval. Esiteks ei kuuulnud ma kuidas… Continue reading Perekondlik jõul.

#100happydays 100 õnnelikku päeva Kuuekümne kuues päev. Meitel oli madalal kuumusel küpsetet lambaliha, jahimeeste verivorsti, pidulikku hapukurki, jõhvikatorti ja keeksi retsepti järgi tehtud rosina-puuvilja putru. Gluteenivaba jahu,  maiäss! KÕIK see kena ilu pudises vormist nagu saepuru. Mitte miski ei sidunud ei jõhvikatordi põhja ega seda väidetavat jõulukeeksi. Maitse sellest muidugi ei muutunud, aga kaubanduslik välimus… Continue reading Suur aisakellapäev

#100happydays 100 õnnelikku päeva Kuuekümne viies päev. Tegin ettevalmistusi oma esimesteks gluteenivabadeks jõuludeks, et Kotkapojaga mitte iga söödud suutäie pärast vägikaigast vedada. Ja üliõpilanelaps jootis mulle kardemoniga chai latte sisse ning see oli väga lill. Ülejäänud päeva magasin maha.

#100happydays 100 õnnelikku päeva Kuuekümne neljas päev. Tartusse sõitsin. Laps polnudki majal nelja järgmist korrust pealt ära tõstnud ja elamises ei pidanudki jalaluud ära murdma. Naabrid ka ei kaevanud üksteisevõidu. Sefiiritorti ka sai. Tagasisõidul sai järgmisekski aastaks kogu vajalik ekstreemsport tehtud. Ei mingeid teeviitasid, ei mingeid jooni – kõik puha sopased. Vastu tuleb ziljon autot… Continue reading Tartu