#100happydays 100 õnnelikku päeva Kaheteistkümnes päev. Klaveripilt. Päev tahtis tegelt hommikust saati pigem mokka kiskuda. Magamata öö. Üksi sõudmisest valusad hingelihased. Magasin poolteist tundi nutmise asemel ja siis kraapisin aias viimaseid lehti  kokku. Mängisin klaverit. Upidee song. Igatsesin klaveritunde ja täiesti fantastilist ülinunnut, suurepärast, kannatlikku jne. klaveriõpetajat. Nootide vahelt kukkus loodust välja, mida olin kunagi… Continue reading Sõudeergomeeter

Ma saan aru küll, et võiksin seda raamatut lugeda ja sulle rohkem tähelepanu pöörata, aga ma olen laisk ja ei viitsi.

… noh ja raha võiks ka enese äraelatamiseks olla. Intervjuu suurepärase näitlejaga aastast 1994. #100happydays 100 õnnelikku päeva Üheteistkümnes päev. Pilt , kus ma tugevat tuult trotsides valge koera ja lapsega kodu poole teed murran. Nuusutasin kaneeli, safranit ja ingverit. Pidada tekitama hea meeleolu. Ei tekitanud. Midagi kangemat ei hakanud ka nuusutama. Valida oli veel… Continue reading Paar sõpra, mõned raamatud ja koer

Ainult südamega näed vms. 10 päeva 100st. Kas mul on keres algsega võrreldes mõni molekul rohkem mõnd tujutõstvat hormooni? Või tuleb end ikkagi lasta ravimeid täis toppida, et kõik viimanegi saaks kena lauluga lõbusasti perse minna ja valus enam üldse polekski? Võtab jah ropendama, sest ikkagi pole ühtegi ideed tekkinud, mida edasi peaks tegema. Kenakestes… Continue reading Silmale nähtamatu.

#100happydays 100 õnnelikku päeva Kümnes päev. Kartsin juba, et ei suuda tänasesse päeva midagi positiivset mõelda. Hobused jäid ka ilma tõttu ära. Tondid seintel on suured ja väga suured. Valan “Õnneprojekti” silma ja Ed Sheeranit kõrva. Pokemon karvutuks paitatud ja kaminas mitu sülda puid ära põletatud ja ikkagi tahaks ainult nutta löristada. No ei teki… Continue reading Automaatpiloot

#100happydays 100 õnnelikku päeva Üheksas päev. Pilt raamatupoest. Pool tundi aja parajaks tegemist raamatupoes. Eestlase käsiraamat. Astrid Lindgren. Päev nagu elu. Jesper Parve hitihoiatus. Lugemissõltuvus vähem mõtlemiseks. Et kui olen nädalajagu keerelnud nagu satelliit või käinud järgi nagu koer ja tunnen end üksiku ja hüljatuna, siis ikka aru saaksin, et inimene on lihtsalt vä-si-nud ka… Continue reading Raamatukoi.

#100happydays 100 õnnelikku päeva. Kaheksas päev. Siin on pilt kaminast, kiiktoolist ja “Uhti-uhti uhkesti ” noodist. Vähemalt sel hetkel kui ma Kotkapojaga tuttavale viisile uute sõnadega loodud nurumislaulu laulsin ja kamina ääres kiiktoolis kiikusin, suutsin olla hetkes ja seda kogu täiega nautida. Muidu oli tavaline. Või ebatavaline. Teadvustasin vägagi selgelt, et mida ma ka ei… Continue reading Nuiadi-nuiadi nuias poeg

#100happydays 100 õnnelikku päeva. Seitsmes päev. Lükkasin lund. Tassisin puid. Kütsin kaminat. Tegin süüa. Pesin pesu. Koristasin kempsu. Käisin jala poes. Värvisin ükssarvikut. Ja? Noh? Ok, värviraamatus on ÜKS minu lehekülg alles jäänud. See on väga positiivne. Väikese hipi saadetud juutuubid olid ka nii nunnud. Nagu päriselt! Kus on see lubatud tegutsemispõhine endorfiin ja serotoniin?… Continue reading Ükssarvik

#100happydays 100 õnnelikku päeva Kuues päev. Tormi ja tuisku lubas ja üleüldse. Tõenäoliselt jääb hetk, kus Kotkapojale kannatlikult saapapaelte sidumist õpetasin, tänase päeva hailaidiks. Raamatutarkus hetke nautimisest töötas igatahes täiega Merci ,Isabelle! Laps oli tegelikult ka ületamatult tubli ja viisakas kogu protsessi juures. Muidu käisin ma hommikupoolikul aeda talveks korrastamas. Roosid, aiamööbel, kiik, värki. Lootsin,… Continue reading Popkornitort jäi ka tegemata.

Ülikokkuvõtlikult refereeritud. “Mul on viimasel ajal olnud depressioon. Ma tean, et pean midagi ette võtma, aga ma lihtsalt ei suuda. Ma vajan sinu abi.” “Kõik saab korda… Ära ole kurb. Sa saad sellest üle.” “Sa ei tohiks nutta, sa ei tohiks kurvastada.” “Oh, asi pole ju nii hull!” “Sa ei tohiks niimoodi endast välja minna,”… Continue reading Nälgivad neegrilapsed ehk pole sul häda midagi.