Naised olid samal ajal Pirital rannas.

Remondist rääkides on alati see oht, et läheb kauem kui planeeritud. Või et enamasti läheb kauem kui planeeritud. Seega. Kui värv tuleb maha nagu tapeet, siis on lauspahteldusvärk tõenäoline. Kolmveerand ämbrikest vett, 20 kilokest pahtlit, omanikujärelvalve valvsa pilgu all pool päeva ja nagu nipsti tehtud.

Omanikujärelvalve.

Järgmiseks oli menüüs uste esialgse tooni taastamine.
Pesemine, karestamine, krunt, värvimine. Värvimine 2.0. Teoorias.
Muidugi võib kõik värvile eelneva kokkuhoiu mõttes vahele ka jätta ning kollaseks muutunud uksele kohe värvi tagantkätt kuklasse visata. Mõnda aega ehk püsibki mitte väga käidavatel ustel. Ja kui kohe meeldibki uksi ikka ja jälle üle värvida, mis siis ikka. Aga loota, et tellitud töö puhul garantii korras lubatakse ehk iga natukese aja tagant uuesti uksi üle värvida, on ses kontekstis pisut ebakohane. Kindlasti saadaks kohe aru, et ma ainult hapukurgipurgi pärast sellisele riskile olen läinud. Samal ajal loomakaitsesse on igatahes ennetav noot (e-bemoll) juba saadetud.
Minukesel läks asi tegelt muidugi täiesti käest ära, sest krundipurki lahti kangutades sai selgeks, et olin toonud lahustipõhise. Töntsis silmanägemises pole kedagi teist süüdistada kah.
Jee ma olin võtnud siis valget piiritust!
Egas midagi – teemegi siis nagu endale. Töötada tuleb liigagi puhtalt ning loota, et koduses tööriistakastis on ehk pühapäevaõhtule kohaselt mingitki lahustit ehk. Ja värvimine 1.0 ei tule ka mitte kahe tunni pärast. 2.0 rääkimata.
Tegelt on tore ka. Pahteldad rahulikult seina ja kaed praadivaid naisi. Nagu kodus ja nagu muiste.