#life_after_love

Silmad märja koha peal

Olin äsja saanud seitsmeseks kui meie kahetoalises koduks nimetatud kohas peegel kinni kaeti. Nädalajagu päevi olin pärast lasteaeda pidanud minema otsekohe Anne juurde. Pisikesse imeliku lõhnaga ühiskorteri tuppa, kus siis üks eriti valjuhäälne tädi käis poole öö ajal lolli juttu rääkimas minu isast haiglas ja tema 42 kraadisest palavikust.
Ma teadsin, et midagi on väga valesti, aga ma ei teadnud veel, mis täpselt.
Mu isa oli tapetud.
Ees ootas matus.
Aasta 82.
Kõik see suhete virvarr sel päeval käis mul üle pea. Ilus valgete juustega tädi Tiina oli ainus, kes mullegi kaastunnet avaldas. Ma ei teadnud selle sõnapaari tähendust, aga selles oli omamoodi pärishoolimist. Emakene-hellakene tõstis selle tädi kohe ukse taha. Ma olin üksi jäetud. Klammerdusin ühe teise tädi seelikusabasse. Mul oli hirm. Isa oli surnud. Maal kasvanud lapsena teadsin, et surm on midagi lõplikku. Surmast ei tulda tagasi. Vanaema küll rääkis salamisi ülestõusmisest kui keegi Jeesus kuskilt tuleb, kuid seni polnud nimetet Jeesust tulnud. Keegi polnud näinud. Surnuaed oli ju täis Jeesuse ootajaid. Mõned hauad ootamisest juba sammaldunudki. Polnud võimalik, et nii kaua mulla all olnud inimesed noore ja värskena ristide alt välja ronima hakkavad. Vanaema tahtis nii uskuda. Ma oleks ka tahtnud. Ma oleks tahtnud, et isa külm keha kohe jälle kaisutussoe oleks ja ta üles ärkaks.
Isa ei ärganud üles.
Teiselt korruselt mööda kitsaid treppe mu pea kahemeetrise isa kirst kuidagi siiski õue sai. Krõbekülma tema viimasesse maisesse novembripäeva. Kõik tänaval vahtisid.
Enne kirstukaane lõplikku kinnipanekut võisin isaga hüvasti jätta. Ma puudutasin ta kiviselt külmi käsi ja nägu.
Kolm peotäit mulda.
Ma olingi nüüd täiesti üksi jäetud.
***
Taadu jäi oma kehasse lõksu seitse aastat tagasi. Kuldsete kätega tegus mees häbenes insulti. Julgustasin teda ikkagi liigutama, rääkisin juttu. Uskusin tema mingissegi taastumisse. Käisin tal juukseid pügamas, sest olin oma pere meestel seda juba mõnda aega teinud ja saavutanud märkimisväärse osavuse, et julgeda haige vana mehe juurde kätt proovima minna. Taadu harjus ja leppis sellega, et teda aitan. Minu sügav austus ja lugupidamine selle vana mehe suhtes polnud ju kuhugi tegelikult kadunud.
Kui ma järjekordselt olin hädas mitteraskete tegemata tööde hulgaga ehk et liha vajas suitsutamist, siis õpetas rulaatoril istuv taadu mind suitsuahju kütma ja jälgima. Me ei rääkinud kunagi sellest külarahva ees purjus peaga korraldatud minu laisaks ja lolliks sõimamisest, kuigi vestlesin temaga talvepuid lõhkudes pikalt.
Ühel päeval märkasin sünnimärki ta näol, mis oli hakanud kasvama. Ütlesin fanamale, et seda peab arstile näidama. Aga kas ma ikka tean, mida arstid mulle ei räägi. Jne.
Kui järgmine kord juuksuriks jõudsin oli see sünnimärk veel halvemaks ja palju hullemaks läinud. Lubasin taadule ise kohe aja kinni panna. See vist mõjus jalgade trampimisena. Pandi. Mindi. Tehti. Väidetavalt healoomuline. Võib-olla oli see kõik eile. Või üleeile.
Ja ühel päeval viidi kiirelt kustuma hakkav mees kiirabiga järgmise insuldi kartuses haiglasse. Ta ei söönud enam, tal oli raske hingata.
Magnet-resonantstomograaf. Neljanda staadiumi metastaasid. Polnud enam palju aega jäänud. Võõraid haiglasse ei lastud.
Võõraid ei lastud kohe ka tseremooniasaali. Kes sugulastest veel ei teadnud, sai nüüd teada. Taadu noorema poja laste ema oli lähedane, mina mitte. Ma pole perekond kunagi olnudki. Joon on ju alati vahel olnud. Minu lapsed said siiski taaduga rahulikult hüvasti jätta.
Ma puudutasin hüvastijätuks taadu külma põske ja käsi. Ta tähendas mulle palju. Olen tänulik, et mu lapsed siiski mäletavad oma vanaisa ka tegusa ja toimeka mehena.
Peielauas rääkis vanem perepoeg oma isast. Üllast ja suursugusest mehest, kellelt tal oli palju õppida. Et ta isa hoidis perekonda. Hingega sõnad.
Tulevase eksabikaasa õde kutsus mind pärast ikkagi fanama juurde. Mees vaatas põlglikult ja istus diivanile, et mitte sattuda minu kõrvale.
Enne kui ma enda juurde tulin, vaatasin, et taadu rulaatorirada on rohtuma hakanud.
Ja kõik sai alguse tegelikult pulmapäevast. Vorstivõileivast, mille ta oligi kohe spetsiaalselt mulle teinud. See ootas mind auto tagaistmel paberisse pakitult, pruudikimbu kõrval.
Taaduga hüvasti jätmise päeval oli viimane aeg visata katki läinud pulmakingad paranduse asemel olmeprügisse.

One thought on “Silmad märja koha peal

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s