Uncategorized

Kui sisikond hakkab käärima.

Täna hakkas.
Lihtsalt kiskus lõpuks täiesti krampi juba.
Ei kutsunud kiirabi, aga olin sellele liigagi lähedal.
Universumi märguanne iseendakese sisemise hääle kuulamiseks jne.
Onju.

Ühtlasi selgus ka see, et ma absoluutselt, kõige vähematki, ei sobi rööprähklemiseks. Kui mind töö juures 100x segada, siis läheb kindlalt metsa ära. Hea, kui ainult metsa. Ma lihtsalt ei saa ühel ja samal hetkel guassidega värvida, pitsi kududa, kella restaureerida ning õhtusööki ette valmistada. Pole sellist võimekust. Kui kellelgi kukub kuskil stratosfäär alla, siis tulevad mulle lisaks kraesse veel kuu ja tähed kah. Mõni asi ei muutu. Näiteks vaikuse võlu. Homme võtan mürasummutavad kõrvaklapid kaasa. Pole midagi teha. Ma ei kuule vahepeal omaenese mõtteid ka enam.

Juba lapse kõrvalt ülikoolis käies oli see teema, et kõrgem mat ja füskem ei jäänud õhtusöögi, pesupesemise, koristamise ja meelelahutamise juures mitte kuidagi külge. Ei saanud poole silmaga integreerida ja teisega mereröövlilaevaga mängida.

Oeh. Masendav.
Aga on lootust, et homseks on kogu sisikond end ära fermenteerinud ja siis tükiks ajaks rahu mõisas jälle. Seni kui saiakeste kuratlik lõhn uuesti silmanägemise peale hakkab. Tark õpib teiste vigadest, loll enese omadest ka mitte.

9 thoughts on “Kui sisikond hakkab käärima.

  1. A muuseas rööprähklemine on linnalegend, see on lihtsalt see, kui teha järjest kiiresti mitu asja korraga ära (või planeerida tööde tegemise jupid üksteisevahele). Mitme asja korraga tegemine on reaalselt võimatu, ausalt. Ma kuskilt (mitte kempsuseinalt, vaid mingist päriskohast) lugesin.

    Like

    1. võib-olla ühe erandiga: kui mingi tegevus on nii käe sees, et sõidab automaatpiloodil. Umbes nagu ma vähe sellest, et saan millelegi mõeldes suvalisi kujundeid sirgeldada – lausa kergemgi on nii!

      Ja samamoodi saan ma korraga näiteks käia ja laulda.

      Liked by 1 person

      1. Mul on (oli) komme koosolekutel või loengutel mingit suvakat telefonimängu mängida, Scrabblet näiteks. Kui ma EI mänginud, siis hakkas aju kohe mingi päris mõtlemisega pihta ja koosoleku jälgimine oli jube raske. Mängides oli palju kergem.

        Ainuke häda, et seda peetakse ebaviisakaks ja arvatakse, et ma ei kuula või ei mõtle kaasa.

        Like

      2. ma olen Kauriga ses mõttes ühtekas, ka igava tõlketöö kõrvale on vahel hea seltskonna loba kuulata, sest töö üksi ei suudaks kogu tähelepanu ära hõivata ja mõte läheks uitama. (ja see on jälle üks koht, kus laisalt mõlgutada, kas see on tähelepanuhäirete sümptom, dr Google, avita.)

        Aga ohtlike vms adrenaliinikate tegevustega (lõiketerad ja -kettad!) seda muret ei ole, siis hoiab stress tähelepanu õigel kohal.

        Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s