#life_after_love

Kotkas raputas tiivaga mannaputru pähe

Et meitel oli siis eile kõrge börsielekter.
Täna on kah.
Siin majas hoitakse siis elektrit kokku.
Ja kuulates pealt minu telefonikõne Mad Kittyga otsustas Kotkas arvutada kui palju raha võtaks tema arvuti sisselülitamine ning paar tundi geimer olemine.
Mitte, et me oleks pimedas istunud, aga me ei arvutanud. Ei teinud kooki ka. No kempsus küll käsi kaudu ei käinud, aga põhimõtteliselt.
See oli 0.00..
Kui tjuud 10 h päevas kuu aega praeguse elektrihinna juures arvutiga mängiks maksaks see 50 senti. Mitte lisaks, vaid kokku.
Arvutused olid õiged. Megavatid, kilovatid, niisama vatid, arvuti elektrikulu. Kõik pädes.

Kas see on majanduslik vägivald?

Kui ma millalgi kiire töö ära tegemiseks ostsin pisut kallima pintsli, olin ma tõeline lammas ja sellest tuli väga suur tüli. Seda tööd oleks saanud ju kunagi hiljem odavama pintsliga ka teha! Sel pühapäeval peab mõtetult kalli pintsliga ära tegema? Loomulikult mitte. Aga ma polnud ju õigeusklik, minuga ei räägitud, mina pidin mõtted ja nende muutumise ikkagi ära arvama.

Instinktist, tüli vältimise instinktist ikka, siis hoidsin nüüd elektrit ka kokku.

Mustrid on rasked muutuma.
Töö juures täna selgus, et olin asju mõned millimeetrid mööda lõiganud. Et oleks vaja ühekaupa ja kääridega, mitte kettaga ja hulgi asju välja lõigata.
Lahenes küll lõpuks ära. Keegi oteselt ei röökinud ja tappa anda ei lubanud.
Sain ikkagi ülirõveda peavalu ja võtsin mõned rahustid ka.
Ma ei tohi ju eksida või õppida. Ma PEAN teadma. Ma pean õigesti ära arvama kuidas asjad käivad. Ei saa ju nii lammas olla.

Vajan üht pikka juttu Tartus. Lähisuhte vägivallaga tegeleva psühholoogiga. Hirm hakkab jälle üle pea kasvama. See tunne, et ma ikkagi ei saa hakkama uute olukordadega, ei arva õiget käitumist ära ja ei suuda absoluutselt kriitikat nii vastu võtta, et eluisu ära ei kao. Ma ei suuda kriitika- ja eksimise hirmus nagunii teistega koos töötada, seda tean juba ammu. Kui keegi vaatab, siis mul hakkavad käed värisema. Ei kipugi ei kambajõmmiks ega juhiks.
Nüüd siis on tunne, et ma ei saa üksinda ka hakkama. Kobakäpp olen.
Ja lähebki vanasse rööpasse – sellepärast mind keegi ju tööle ei võtnudki, et ma olen saamatu hädavares, kes on loll nagu lammas ja mitte midagi ei oska. Peaksin olema rõõmus, kui katus pea kohal ja toit laual.
Napsu tahaks.

4 thoughts on “Kotkas raputas tiivaga mannaputru pähe

  1. Kui ei tee, siis ei eksi, kui ei eksi siis ei õpi. Igast tegevusest saab kilomeetrite kaupa erroreid üles lugeda… Ilmeksimatu oli vist ainult Lenin aga tema on teises ilmas… Tubli oled. Oskad, saad ja saad hakkama… PS Merelaine seelik on väga ilus.

    Like

  2. Mind ka on vahel lohutanud see Edisoni tsitaat, et „Mu ettevõtmine ei ebaõnnestunud. Olen lihtsalt leidnud 10 000 viisi, mis ei tööta.” Ja see tolmuimejaleiutaja, Dyson ka tegi 5000 prototüüpi, enne kui saavutas oma visioonile vastava variandi. Kas ma 1457. prototüübini oleks ise viitsinud üldse katsetada kui eelmised 1456 kõik on untsu läinud?:D Ühesõnaga ma arvan ka, et oskad ja saad ja kui mingi kord lähebki mingil põhjusel – ühel või teisel – viltu, siis on vähemalt pärast õpetlik või naljakas või hoiatav lugu hiljem rääkida selle kohta? Kuni kõik elama jäävad, et sellest, mis toimus, hiljem rääkida ja meenutada (ja loodetavasti tagantjärele mõelda, et oli see alles üks kentsakas või hoopis täitsa ebaoluline seik:)) on ju iseenesest hästi.
    Ma olen selles faasis, et mul on juba täitsa ükskõik, kas ma ei oska või ei tea või mis saab, üldse ei huvita. Varasemalt vähemalt oli jaksu muretseda, aga nüüd pole sedagi. Psühhiaatrid küsivad kohati siin Tallinnas vastuvõtu eest 100+ eurot tunnist, tuvastasin täna. Panin digiregistratuuri sama targalt kinni ka. 🙂

    Kusjuures üks huvitav mõtteidu mis ma leidsin enda jaoks oli see, et “eluisu otsas” ei tähenda ju alati sugugi mitte seda, et tahaks tingimata ära surra vaid seda, et “elu just sellisel konkreetsel kujul” võiks otsa saada, et kõigest sellisel moel elust on isu otsas.

    Liked by 3 people

  3. Ma siin muudkui ostan asju ainult selle pärast, et ilus on, kuigi otseselt poleks vaja. No näiteks sõber kinkis turvatooli – lähedane sõber, nii et tean, et ühtki kõksu pole teinud, nii et muidugi võtsin rõõmuga vastu, igati usaldusväärne. Hea bränd, kiidetud mudel ja teenib veel minu last ka. Aga kuna näha on, et tooli katteriie on topiline, tellisin internetist uue katteriide – ja mind ei huvita, et see katteriie + saatmiskulu maksab veerandi uue tooli hinnast, see on ilus ja teeb mul meele rõõmsaks. Ja kui see teeb mul meele rõõmsaks, olen ma ju ometigi asja eest maksnud, eks? Mille eest siis üldse maksta, kui mitte rõõmu eest.

    Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s