#life_after_love

Kana takus.

Öösel ma magasin läbitulistatud põlvedega kuskil külma kalju väljaulatuval nukil. Kartsin sügavikku kukkuda. Surusin veel koerale küüned turja, et tema ka alla ei kukuks.
Tegelikult magasin ma tütre voodis ning ei tundnud jälle öösel poolunes kohta ära. Majas on külm, 17 kraadi, põlved olid üle voodiserva ja külmetasid.
Teand’ kas peaks psühhiaatriga arutama neutrofiilsete granulotsüütide proteolüütiliste ensüümide ja kollakasrohelise kehavedeliku olemasolu üle ühes hiljaaegu koroonapiirangud kaotanud riigis? Või “it is fine”?
Fakt on see, et pärast selliseid ehmatusi loen ma alati kolmeni. Mõnikord ka poole neljani, enne kui adrekas nii palju lahtunud on, et uneks melatoniini jätkub.

Muidu läheb meitel siin hästi ja isegi toredasti.
Karp marineeritud praeräimedega ootas mind laupäeval siin kapi peal. Söötsin koerale. Sest mõnikord lihtsalt ei paendu(!) meitel see selgroog siin majas niipalju, et olukord tekkides ära lahendada.
Hunt limpsas keelt. Võib-olla jääb aias nüüd mõni hästilaagerdunud sõnnikusuutäis söömata, jõudsin juba mõelda, kui selgus et see olla lihtsalt unustatud ja ma võiksin selle sügavkülma naasmist ootama panna.
Ja katus sõitis vuhinal minema!
Selline tülihirm voolas mööda keha alla.
Jälle ma ei arvanud õigesti ära.
Lubasin uue osta.
Polevat vaja.
Ohati ainult sügavalt. Ei viitsitavat seda tüliteemat. Lõpetatagu see jutt.

Panin kamina kütte, lülitasin ventilatsiooni sisse ja leidsin pesumasinast sinna eile ära kadunud soki üles.
Kotkas kirjutas koolitöö ära ja mul on plaanis teha karamellist õunakooki ning koeral küüned ära lõigata kui elukas voodi alt välja suvatseb tulla.

Ostetud sõberolemise teenuseni on veel mitu päeva.
Ma käisin üle tüki aja koeranäitusel rihma otsast kinni hoidmas. Tekkis igast mõtteid seal. Oleks muidugi tore neid kellegagi arutada olnud, aga polnud kedagi. Ühelgi mõisa peale mängijal ei tekkinud mõtetki küsida kuidas mul läheb ja mis ma siis ikka hakkan rääkima, et kule, mis sa arvad, kas ma andsin liiga kergesti alla.
Võib-olla ongi ok, kui ma tean kuidas teistel hästi läheb. Või veel paremini. Miks peaks keegi minu tunnete ja mõtete vastu huvi tundma? Mälu järgi tsiteerides: “Aga mida ma olen teinud, et keegi oleks minu poolel?”

Unistusi ja tahtmisi ei ole tekkinud.
Millalgi ma lugesin raamatust, et kui kaua kestab armumine. Et millal see üle läheb. Väideti, et aasta-poolteist-kaks. Aga mina olin siis ikka veel nii kiindunud. Võib-olla sellepärast, et see oli selline platooniline ja teine pool ei teadnudki sellest midagi. Kustus lõpuks nagu tatiste näppude vahel küünal, hetkega, kui sain teada, et olin vaid aseaine ja kohatäide paremate inimeste saabumiseni.
Nüüd ma siis loen, et kuna lahkuminemise valu üle läheb. Et millal ma uuesti elama hakkan. Aastaga pole just väga suurt edasiminekut. Või on? Kas ma elan oma elu või täidan selle osaledes teiste eludes vaid kõrvalise statistina?

10 thoughts on “Kana takus.

  1. Kas kiindumine ja armumine pole erinevad tunded?

    Ja see sinu praegune elukorraldus pole ju lahkuminemine, vaid enesepiinamise erikursus. ma ei kujuta ette, kuidas sa niimoodi emotsionaalselt üldse vastu pead, käia iga natukese aja tagant oma kunagises kodus ja elamises vanu haavu ja tundeid lahti katkumas. Taas ja taas need vanad litrid ja olukorrad. Ma arvan, et sellise elukorralduse juures võtab sul lahutusest ülesaamine vähemalt kolm kui mitte rohkem korda aega, kui …..päriselt ….ära minnes.

    Liked by 1 person

    1. Ütleks ka, et nabanööri läbilõikamine oleks etem.Psüühiliselt. Samas mõistan, m i k s tema olukorras, tema psühholoogilisusega, on see raske, kõigist soovitustest hoolimata…

      Liked by 1 person

      1. Õnneks me ei puutu enam füüsiliselt kokku. Kõik see jutt on skaibi/whatsupi salvestamist võimaldaval teel. Hirmud, tõsi, on ikka sama ehtsad.
        Kotka pärast sai selline elukorraldus tehtud, et vanemad käivad külakorda. Ressurss võimaldas majanduslikult. See ollagi raske. Teisel juhul olla lastel needsamad kohanemisraskused, mis minul praegu ja siis olla lastel mitte kodutunnet.
        Teadjamad-kogenumad, kuidas tegelikult on? Kus on külakorda käiva lapse kodu?
        Loodan, et järgmisest õppeaastast on teistsuguseid valikuid.
        Ma saan hakkama…. ommm….

        Liked by 1 person

      2. Põhimõtteliselt ei peaks pelk kolimine lapsele midagi halba tegema. Kõik just kolivad.
        Ühest vanemast lahku kolimine on valus siis, kui see vanem on lapse jaoks emotsionaalselt tähtis isik. Kas on?
        Ma pole kindel, kas vanemate külakorda käimine seda valu plaasterdaks.

        Like

      3. Tähendab, see on kindlasti oluline, et lapsel oleks oma koht ja kodu mõlema vanema juures, aga ma ei arva, tal peaks olema ainult üks kodu.

        Like

  2. Mis sellesse kiindumisse ja armumisse puutub, siis ma tegelikult ei tea, kas ma armunud olin. Hullupööra kiindunud küll. Kuldse kuu mõtlesin selga ja nii edasi.

    Like

  3. Kirjutasin pikad jutud ja paar küsimustki, aga wp sõi kõik ära vist:D
    Sinuga kohvile (või teele, lõunale, tumedale šokolaadile vms?) minna ei saa?

    Like

  4. Ma jäin siinkohal mõtlema, et selle moodsa 50/50 jaotuse juures vist jälle natuke ületähtsustakse betooni ja alahinnatakse inimese rolli. Kodust teevad kodu inimesed.

    Liked by 5 people

  5. Ja kõigi nende logistiliste raskuste juures on siit blogist ikkagi näha, et sa oled muutunud. Aasta tagasi oli siin üldine foon ja toon hoopis teine. Praegu on näha – kordan ennast – et oma nägu hakkab pähe tulema (või eluvaim jälle sisse tulema).

    Liked by 5 people

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s