Ristitegemisekoht – hommikupoole ööd ei hakanud enam vasak käsivars tuikama. 9 päeva on möödas! Ma jään ellu! Hommikul sain isegi pannkooki tehtud. Elu on võimalik!

Väljas on mustmiljon kraadi kuuma. Ma ei viitsi minna roosat veini külma panema. Kooliharidust saanud lapse arvates ei olla mõistlik valuvaigistitelt kohe alkoholile üle minna.
Kassipiltide kohta pole midagi öeldud. Nagu ka targa vanema portaalis surfamise kohta (by AMHT).
Juhet on teatavasti võimalik mitmel viisil kokku jooksutada. Eriti siis kui aju isegi varjus nagunii keema kipub minema.
Alguses püütakse arvestada teise poole soove ning surutakse maha oma põhimõtteid ja muudetakse elustiili, kuid lõpuks väsitakse pingutusest ja kompromissidest ning siis hakkab võitlus, kes keda. See võitlus ei käi mitte inimeste, vaid nende tõekspidamiste ja hoiakute vahel. Seda enamasti ei mõisteta ja inimesed kaklevad isiksuse tasemel.
Kas ma ei peaks mõtlema? Just nendele tõekspidamistele ja hoiakutele. Et millised suhtesse sobimatud tõekspidamised siis mul olla võisid kui kompromisse ja pingutusi tuli teha justkui minu ebareaalsetest feministlikest vajadustest lähtuvalt.
Läheb käest ära.
Kotkas on vaja NÜÜD KESET PÄEVA maalt tagasi tuua.
Milline see teite roosa veini soovitus oligi?
Kõik taimed ei lähe kasvama ja ei jää ellu.
Suhe lihtsalt suhte pärast ei peaks olema väärtus. Suhe, kus üks pool ei saa olla see, kes ta on vaid peab vägisi kellekski teiseks hakkama ei saa, minu meelest, kedagi õnnelikuks teha.
LikeLiked by 2 people
Paula võttis kõik kokku.
Ja lahti lasta on nii raske.
Aga kui see juhtub, siis YIHA!
(Meel ja ja keel ja keha on kerged, küllusetunne ja hõrk aimdus, et sellest, mis tulla võib, valin endale sobivaima).
Ja kui vähegi saan, jagan seda helgust nendega, kes veel selle tee alguses, samas esmalt oma tassi täis hoides).
Hoian pöialt!
LikeLike
Korraks nagu tekib mõnel hetkel ja siis kukkub jälle reaalsus kaela.
Aga juba tekib, eksju.
LikeLiked by 1 person
Just siin sain teada, et mina olen see, kes väänab. Ei taha lastega linnas olla, miks ma sunnin. Ei tahtnud kunagi mingit ninnunännut, miks ma ikka nõudsin jne.
Ja muidugi see kasvamise jutt, et inimesed muutuvadki – hakkab rohkem häirima see nõudmine ja sundimine. Vist jälle pikem jutt.
LikeLike
Kas tal oli plaanis nii vōi naa maale paigutuda?
Mai teagi, kui mul oleks endal mingid projektid pooleli, vist kamandaks ise ka lapsed kaasa ja ei vaataks linna poolegi.
Ninnunännutamist ei salli, aga kuidas te siis üldse siiani vastu pidasite? St nii palju eneseväänamist paistab siit vastu.
LikeLike
Noh, tegelikult oli meil KOOS mõte maale paigutuda, aga lapse haridushaldus jms. tundus MULLE liiga suur amps tsivilistsioonist hüljatud kohas. Seda enam, et palkseintega telgis elamine ei tundunud MULLE ka talvel eriti tervislik.
Kuidas vastu pidasime? Kuna ma olen olematu perekondliku taustaga, siis ma ikka kõvasti pingutasin katuse ja söögi nimel ootustele vastav ehk normaale naine olla. Kahjuks oli emake-hellake mind pekstes lugema õpetanud, seega hakkas mul hilisemas elus raamatuid lugedes mõningaid küsimusi tekkima. Ja mõningad kõrvaltvaatajad hakkasid ka küsimusi esitama.
LikeLike
Kes paneks ometi minu eest komasid? Palun!
LikeLike
Alkoholi ravivasse mõjusse mina isiklikult ei usu, aga seda hüvitist olen ma endale sarnastel puhkudel küll lubanud, et ütlen – või karjun kui vaja – lepingut mittetäitvale osapoolele kõik välja, mida ma asjast arvan. Pärast saab pojale koduteel laulda Viidingu “Pojaga restoranis” viimast salmi.
LikeLike