#life_after_love

Kas ma olen taltsutatud?

MItte midagi ei ole. Ümmargune 0, peaaegu nagu O
Vaatan ise hakkama saavat aeda ja seda tubast prügimäge siin ning nii lootusetu on. Ma ei jaksa koristada, ei loe ka midagi, joon hoopis ära selle pooliku pudeli veini, mis eile alles jäi ja vaatan krimka-seriaali. Ei lähe paremaks, aga hakkan juba vaikselt aru saama, kuidas alkoholism ligi hiilib. Muidugi ma tean, et antidepressandid ja alkohol kokku ei käi. Üleüldse tean ma paljusid asju, lihtsalt selle rakendusliku poolega on nutuselt. Ma oleks pidanud midagi sel kunstinäitusel tundma. Midagigi. Mõistus teadis, et ma võiksin tunda. Mõistus ütles, et see loss on juba ise suursugune ja Madalmaade kunst, gravüürid, onju, imeliselt detailirohked. Null emotsiooni. Siis ma istusin ägedas välikohvikus ilusa ja toreda inimesega, sõin koogikahvliga puhast serotoniini ja ei midagi. Ta on tore. Südad ei lenda.
Töö juures on hullul kiisukesel veel hullem idee tekkinud. Võimas, peaksin ütlema. Jah, andekate inimestega koos töötada ongi tore, isegi kui see on tundide viisi spiraalseid ribakesi sirgelt seelikule õmmelda. Aga oma mõtted ei liigu ikkagi.
Kohe saab feministlikust positsioonisõjast aasta. Aasta sellest hetkest, kus ma palusin end mitte kritiseerida, et ma üldse saaks hirmuvabalt voodisse minna. Et mingigi võimalus oleks mitte haiget saada. AASTA!
Kommentaariumid kihavad naiste vägivallast meeste vastu. Et naised ise provotseerivad näägutamise ja irisemisega. Nõudmise ja sundimisega. Mina ju ka sundisin meest näiteks tundeid alla suruma. Aga kõrgeltkoolitet terapeut ju ütles, et kõiki tundeid võib tunda ja ta tunnebki ainult viha, põlgust ja vastikust, et ma ei mõista kuidas ma peaksin käituma, et ta rahul oleks.
Kui see korraks kõrvale jätta, siis mille kuradi pärast ei ole südasid alles ka neis kohtades, kust ma leidsin neid sita paarisuhte kiuste? Ootasin selle kuradi karoova-värgi lõppu, et saaks kellegagi koos olla ja natuke elu ka nautida. Miks süda ei naudi ja mõistuski ajab vaid teoorias näpuga järge?
Miks ma ei tunne?
Kas ma olen ära taltsutatud?
Nüüd olengi täiuslik eestlane? “Ei ole midagi halvasti öelda”?

One thought on “Kas ma olen taltsutatud?

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s