#life_after_love

Kotkas on veelind.

Ujuda sellele mehele meeldis. Kui karoova ükskord piisavalt otsa saab, siis loodetavasti kolib basseini tagasi. Seniks tarbigem muid vesiseid bakhanaale.
Kanuu niisiis.
Minul hästi mälus sorides kolmas kord, üle 12 aasta viimasest kindlasti, poisil esimene kord. Isegi instruktsiooni lugesin enne allkirja korralikult läbi.
Alustuseks peab ütlema, et ürritus ise oli juba sotsiaalfoobidele meistriklass. Ühte inimest olen tundnud küllalt kaua, teist näinud paar korda. Kõik kolm kanuud tõsised ja aktiivsed harrastussportlased ja siis meie. Õnneks olid lapsed kõikidel kaasas ja võidu kihutada polnud neil algusest peale planeeritudki. Selline vaikne kulgemine pigem. Sportlastele siis vaikne.
Me alguses püüdsime kenasti ikka sabas püsida. Niivõrdkuivõrd. Teha enam-vähem samu liigutusi nagu teisestes künades ees tehti.
Umbes poole peal andis meitel mõlemal tunda, et ainsad tugevad lihased on klaviatuurikolkimise omad. Sain aru, et boek niisama solberdab mõlaga ninas kui paar korda kallast kündsime. Õnneks olid ka teiste lapsed pisut tüdinud vaatamata tõenäolisele jäälinnule, ohtrale pilliroole ja hundinuiadele, rähnile, tuvile ja lehvitavatele kalameestele jõekaldal. Reisikaaslane naljatas, et vähemalt pole me, minu vähest ja lapse esimest korda arvestades, korralikult tülli läinud.
Ja saate aru, mul pea plahvatas!
Kahest eelmisest kanuutamisest on mul väga vähe meeles, põhiliselt ainult hirm, et midagigi valesti ei teeks, et lõpuni vastu peaks, et tagumine ainult väga ei vihastaks. Tsivilisatsioonist hüljatud kohas keset vett polnud ära minna ju võimalik. Kogu kriitika tuli alla neelata. Oli meid ju mõlemal korral enne põhjalikult instrueeritud, et paljud paaridena alustanud vee pealt vallalistena tagasi tulevad. Minu asi oli suhet hoida. Igal juhul.
Nüüd tuli mul see meelde.
Aga.
Ma ulbin siin keset mittemidagit koos väga toreda noore inimesega ja me tahtsime ju seda ülipoppi kvaliteetaega veeta.
Teised on sportlased, nendel on tehnika, nad tunnevad asja.
Mina püüan praegu hakkama saada. Ja teha pojale päeva toredaks.
Vehkisin tõesti nagu jaksasin mõlemalt poolt, et ülejäänutel kannul püsida, püüdsin niigi väsinud poissi pigem juhendada kui kritiseerida, aga väga palju vaeva enam ei näinud ka.
Reisikaaslased olid toredad ja toetavad isegi siis, kui väikese piknikupausi tegime. Kartsin palju kordi hullemat. Olime ju teistest ikkagi maha jäänud ja mina manööverdamisel selgelt kobakene. Oma piknikukoti jätsin ka autosse, sest ma ju ei teadnud, et vahepealne paus oligi nii plaanitud.
Kuid ei mingit põlgust! Sõbralikkus, heasoovlikus. Täiesti võõrad inimesed, esimest korda nägid meid. Ma ei pidanudki eemal, alandliku näoga, vabandavalt, moraliseerivat parema strateegia loengut kuulama, samal ajal kui teised omavahel nalja viskavad. Isegi see oli ok, et kaasavõetud puuvilja siiski pärast veelt tulekut pakkusin. Sellise sotsiaalse fopaa eest oleks ma raudpolt võinud varasematel kordadel kõvasti võtta saada. Nagu ka valesti valitud riietuse eest. Teistel olid spordiriided, meil pigem niiskust taluvad.
Aga saime hakkama!
Me saime Kotkaga hakkama!
Lapsel oligi tore! Arutas pärast autos tagasisõites, et võiksime ikka neid kajakke ka proovida. Vastu tuli vee peal üks seltskond meile.
Mul oli ka tore! Mul oli väga tore! Mitte keegi ei hammustanud, ega närinud! Ei pannud paika! Ei öelnud kuidas kõik teised mu üle selja taga tegelikult irvitavad ning kuidas ma olen end ja seda teist samast kanuust oma saamatuse ja läbimõtlematuse pärast põhjalikult häbistanud.
Tegelikult täiega äge oli!
Järgmine kord tahab Kotkas taga olla ja tüürida. No kasvõi proovida. Mis siis ikka. Ega see tänane minu esimene kord sabas nii kujuteldamatult hull ju ka tegelikult ei olnud. Muidugi proovigu!
Ja kajakki tahme nüüd kah!

Arvestades muidugi õlavöö ja kerelihaste hetkeseisu, võib mul homme igasuguse enese abivahendiga mööda vett edasilükkamise suhtes kardinaalselt teine arvamus olla. Hea, et kohe kirja sai. Siis on kuskilt üle lugeda kui lahedad (ja sotsiaalsed!!) me ikka ära olime.

9 thoughts on “Kotkas on veelind.

  1. a need su üllatumised – et ei mingit põlgust v norimist, aina sõbralikkus ja heasoovlikkus – tulevad mul tuttavad ette, ma üllatusin omal ajal samamoodi, põhikooli lõpuklassides hakkas see rõõmus üllatumine pihta. Et nagu võibki ühes või teises asjas algajana koba või teistest erinev olla ja teised ei hakkagi norima.

    Like

  2. Minu arust saite te väga hästi hakkama. Sina tüürid igatahes kõvasti paremini kui mina 😉 Minu esimene ja viimane tüürimine lõppes korraliku fopaaga (loe: kanuu käis tiira-taara ühest kaldast teise). Aga ma veidi muretsesin küll, et äkki teeme teile oma tempoga liiga. Hobisportlaste värk, ei oska ju nautida, tuleb kohe kühveldama hakata. Kuid ma saan aru, et kõige hullem ei olnudki, kui valutavad lihased välja arvata 🙂 Järgmisel korral siis kajakkidega 🙂 Ja need puuviljad maitsesid väga hästi ka peale kanuutamist.

    Liked by 1 person

  3. Vot ja nüüd unusta kõik teised elukogemused ära ja hoia sellest kramplikult kinni, et sul võibki tore olla ja sa ei saagi iga oma sammu eest õiendada, kuni järgmise korrani, kui saad sama kogemuse jne ja nii hakkad ise ka lõpuks uskuma, et vot see ongi normaalne elu ja ka sinul on selleks täiesti õigus. Et kui mõni sitt mälestus või hirm või mõte pähe ronib, meenuta just seda tunnet! Ma roomasin ka just selliste uutmoodi hetkede najal august välja – toimib!

    Liked by 1 person

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s