#life_after_love

Kahe ja natuke rohkema tunni kaugusel

Sealpool Emajõge õitseb ja lõhnab kõik nagu jaksab. Ja palju jaksab ja kõvasti jaksab. Muru ka niidetakse, vorsti sussitatakse, oksi põletatakse. Elu keeb. Nagu väike puust linn oleks. Kõikse mees, kel kael kannab, ehitab terrassi. Võib-olla avatakse seal kunagi isegi ülikool.

Ma tegelikult ju tean kui üliraske on olnud mul rääkida oma tegelikest mõtetest ja näidata päris tundeid. Veel hullem on olnud küsida seda, mida ma vajan. See on tähendanud võigast karistust ja mida aeg edasi, seda mikroskoopilisematest vihjetest olen ma välja lugenud, et mu mõtted on väärtusetud ja soovid egoistlikud. Mõistusega olen leidnud õigustusi ja põhjendusi kõigile neile kordadele kui olen lõpuks ikkagi oma tunnete ja soovidega jäänud naerualuseks ja põhjustanud põlguselaviini. Olen mõistnud. Ootanud veel. Ja siis veel natuke.
Kui ma nüüd endasse kaevumise raske töö ette võtan, midagi tahtma ja mõtlema hakkan, võin ma kaotada nii mõnedki inimesed enese lähedalt. Sest ma ju ei tunne, ega mõtle. Pole seda ajaarvamise algusest saati teinud ja kuidas nüüd siis järsku on mul valus või mulle ei meeldi. Või ma vajan midagi.
Teekond saab olema ränk!
Olen täiesti unustanud, mis tähendab omada väärtust. Konflikti igakülgne vältimine on olnud nii sügavalt osa minust.
Paariteraapia lörrimineku vähk on ka just selle kivi all. Esimene palve mind inimesena kohelda lõppes mitte kujuteldava, vaid päris katastroofiga. Kui ei tohi halvasti öelda, siis ei saa ju üldse midagi öelda. Pigem lasen end maha. Feministlik positsioonisõda. Minu peres, meie kandis. Üks tõrge. Jne.
Teine katse öelda mind väga-väga kaua tundnud inimesele, et ma vajaksin praegu pigem minusse uskumist ja õlalepatsutust, mitte vigade otsimist, lõppes samuti tõelise läbikukkumisega. Hea sõber ju ongi see, kes ütleb, mis on halvasti ja mida peaks enese juures parandama! Häid asju teab normaalne inimene ju isegi.

Mu maailm on olnud nihkes väga kaua aega. Hirm äratõukamise, hülgamise, tõrjumise, põlastamise, ignoreerimise, naeruvääristamise ja kritiseerimise ees on nii suur, et ma ei teagi, kas mul üldse väärtust on. Kogemus on lihtsalt nii maatasa niitnud. Olen nagu jalgpallimuru.

Teoorias on mul võimalik teada saada, mis juhtub siis, kui murul nüüd lihtsalt kasvada lasta.
Hirmutav? Üdini!
Aga ma ei pea kirjutama kümmet asja, milles ma olen teistest parem, kahte kümmet asja kuidas ma saaksin oma ärevust vähendada ega isegi mitte pidama mitut nädalat järge, et iga päev saaks armastavale abikaasale kõik positiivsed mõtted välja öeldud jättes ta irvitamise tähele panemata.

10 thoughts on “Kahe ja natuke rohkema tunni kaugusel

  1. Mulle on eluaeg olnud arusaamatu, miks peaks hea sõber rõhuma sellele, mis on halvasti. tegelikult ei tohi teise inimese elu kohta MITTE MIDAGI öelda, enne kui ta ei ole ise konkreetselt küsinud, väga konkreetselt ikka. Sõbrad on ju ometi selleks, et minu poolt olla. Eriti veel sõbrannad. Naiste solidaarsus, olgu või femnistlikus positsioonisõjas. Aga millest ma siinkohal sinu puhul aru ei saa on, see, miks sa räägid “armastavast abikaasast” ja peaksid talle üldse midagi positiivset ütlema, kui te olete lahku läinud? Või ei ole?

    Like

    1. See armastava abikaasa positiivsega üle valamine oli millalgi osa paariteraapiast, mis mingeid tulemusi ei andnud, pigem tegi asja hullemaks. Nagu ka see 10 asja, milles oled teistest parem või 2×10 asja ärevuse vähendamiseks. Täiesti mahavisatud aeg ja raha nendes teraapiates.

      Like

      1. Kas armastatud abikaasale pandi ka omakorda kohustus sind positiivsega üle valada või peetigi seda terapeudi poolt ainult sinu projektiks? Ja kui, siis kas ta põhjendas seda ka kuidagi?

        Ma olen selliste ühepoolsete vastutuste peale paarisuhtes juba väga palju aastaid üsna tige, nii et tahaks mõningaid nuppe maha kaksata.

        Like

      2. Eks see idee järgi pidi ikka jah vastastikune olema. Aga kunas terapeut ütles ka, et kõiki tundeid võib tunda ja meitel “midagi positiivset ju ei tuntud”, siis hiljem sain teada, et tegelikult hoopis hakati “end vaikselt suhtest tagasi tõmbama”.
        Sest “tema peres ja seal kandis pole kombeks”, “pugemine ja lipitsemine ei meeldi”, “kui ei tohi midagi halvasti öelda, siis ei saa ju üldse midagi öelda”jne.
        Ma usun, et terapeudi mõte ja soov oli tegelikult üllas. Paljud teraapiad alustavad negatiivse fooni vähendamisega. Meitel siin oli lihtsalt väga sügavale juurdunud arusaam, et suhte hoidmine on ainult naise asi, heas suhtes pole rääkimist ja sõnu vaja, armastav pool mõistab niigi (mõtteid lugeda), kui suhte hoidmise jaoks on vaja midagi teha, siis on see vale suhe.

        Like

  2. Teha midagi hoolimata sellest, et on hirm, on väga suur julgustükk! Ja sa ju juba teed seda, täitsa mitu aega ja täitsa edukalt 🙂

    Mis nad selle Rooma linna kohta ütlevadki, onju. Eks ta läheb natuke aega jalgpallimurust heinaks ja võsaks ja metsaks või pargiks ka, aga küll asjad liiguvad. Kui on inimesi, kellele selline asjade käik ei meeldi, siis see on kurb, aga kindlasti on ka teisi, keda sa oma teel kohtad ja kes võtavad sind sellisena, nagu sa oled ega taha sind enda järgi kujundada. Jõudu sulle!

    Liked by 1 person

  3. See lugu tuletas mulle mu esimese abikaasa meelde, tema ütles mulle alati, et hobusel on suur pea, las tema mõtleb. Mina ei olnud selleks tegevuseks sobilik. Oli üks selline mees kes tahtis teise inimese peal seistes suurem paista.

    See terapeut oli sul tõeline tohlakas!
    Ma loodan, et sa oled nüüdseks mõne professionaaliga ka kohtunud 😊

    Liked by 2 people

  4. Kas seda otsust ei anna kuidagi teha, et siia tõmban nüüd joone, pole vahet, kas valge või punase, ja kõik, mis oli, jääb teisele poole seda joont: ei meenuta, ei ketra oma peas seda ikka ja jälle üle, ei kurvasta selle üle, mis halvasti oli, mis ei aidanud, millele asjata aega/raha sai raisatud jnejnejne. Punkt. Ja edasi lihtsalt hoiakuga, et nüüd on kõik teisiti – olen vaba, sõltumatu, otsustan ise. See võib nõuda natuke harjutamist, aga eriti oludes, kus see suurim ahistus ei seisa pidevalt kõrval, on ehk võimalik hakkama saada? Julgustuseks-innustuseks ütlen, et mina sain. Elu sai täiesti uue kvaliteedi.

    Liked by 1 person

      1. Kui sul on veel vaja mingeid mustreid ümber mõtestada, siis see jäik unustamine ei olegi kõige parem lahendus.

        Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s