#life_after_love · dancingskeleton

Samba ulpivas paadis.

Millalgi sain siin vist mainitud, et mitte üks luukere mu kapis ei ole. Ja kuna mul jätkuvalt kappi ei ole ja ei tule kah, siis on ka jätkuvalt samamoodi.
Ühtlasin nägin mina oma ihusilmaga kuidas üks tuttav nunnu punapea eelmisel kuul end tõsiselt võttis ja palju parema vormi (kui kera) saavutas. Kuu ajaga!
Ehk see, kuhu ma jõuda tahan on, et ma reaalselt tantsisin pea aasta tagasi emadepäevaks saadud programmi alusel esimese ürituse täismahus ära.
Vaadates nägi välja nagu puhas teismeliste aeroobika, järgi tehes pigem nagu aamujumppa, variatsioonidega.
Aga kuna ma olen üksi, siis polnud kedagit siin kõrval midagit halvasti ütlemas.
Oli muidu imelik selline. Ega ma täpselt teagi, kas tulemus oli samasugune liikumine kui ekraanil, kuid minu jaoks väga tavapärasest teistmoodi liikumine see igatahes oli. Mina ja pasodoble, mina ja samba. Jeah! Mõistusel on järgivõtmisega ikka tõsiseid raskusi, sest ma pole harjunud oma keha sel viisil liigutama.
Õnneks saab vastavast foorumigrupist kenasti tuge – paljudel on olnud alguses koordinatsiooniga probleeme.
Hoidkem liikumas!
Ümberistumine lükkus ka reedeks, seega miks mitte.
Ma teen midagi enda jaoks. Sest ma tahan proovida. Ja nii teengi.
Võib-olla läheks ühe soojaga isegi kohalikku suurpoodi ilulaadale, mõtlesin, aga see on selgelt juba üle võimete. Ma ei viitsi isegi nurgatagusesse toidupoodi minna ja kombineerin siin olemasolevatest varudest midagi kanasupi laadset.
Indigoaalase juures oli post-karoova nimekiri, võib-olla peaks enesele ka koostama ja kõik selle ilusolemise asja sinna kirja panema.
Samas ma peaaaegu ei kohtugi kellegiga.
Teisest seisukohast jõuab homme minuni lõpuks ometi nahkhiiresupivastane immuniseerimine.
Siis, et parim viis nahk täiega nahka keerata on igast värki peale möksida.
Aga teised ju teevad seda.
Kui teised pistavad pea tulle, siis..

Photo by Pixabay on Pexels.com

Üksi on olla.
Pole kellegagi oma mõtteid jagad, ega saa selgema pildi jaoks asju kuidagi kõva häälega sõnastatud.
Ma ei tea, kuidas ja mida edasi. Pole ühtegi unistavat mõtet. Varem ma ikka unistasin maale kolimisest ja lammastest, kanadest, mesilastest ja puutööst. Siis kui Kotkas tiivad välja sirutab ja korralikult tuule tiibadesse saab.
Praegu ma mõtlen vähe või peaaegu üldse mitte kaugemale kui selle raamatu lõpuni lugemisele ja tolle ramatu laenutamisele.
Kirjutaks siis ikkagi ise raamatu? Mingi loovkirjutamise kursuse reklaam tuli just. Või elustaks hommikulehed, et endast üldse aru saada.
Kes ma olen ja mida ma tahan? Kas ma üldse tahan enam midagi?
Ulbin niisama. Ja tantsin midagi sambalaadset.

One thought on “Samba ulpivas paadis.

  1. Ma jään raudselt su raamatut ootama. Aga muide, väike vihje- alusta lasteraamatust ja muust ninnu-nännust 😉

    Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s