#life_after_love

Kliima(ks) ja soojenemine

Mina seda lund ei tellinud. Üleüldse on talverõõmud tõsine piin.
Ja südadega bambustopsi tuleb mul nüüd ka, ma ei tea, pliiatseid panema hakata.
On laupäev ja ma pole enesele ühtki kohustust võtnud. No poodi peaks süüa ostma vist ikkagi minema.

Photo by Mark Burnett on Pexels.com


Feministlikust positsioonisõjast 17.06.20 on möödas 10 kuud. Tagantjärgi vaadates oli tõenäoliselt see viimane tilk karikas. Selge märk, ütleksid välise kontrollikeskmega esodeerika-inimesed. Ja ikkagi läks veel piisavalt aega selle sõnumi teadvustamiseks.
Hetkel ma vist rohkem ei kuku.
Ma olen mitme kogemuse võrra rikkam ja ilmselt mõnes mõttes ka vaesem. Aga seda mitte majanduslikult, jah, tõesti, olen tänulik, et mul püsibki nina vee peal, vaid just selles osas, et ma teadsin oodata, mis võib tulla ja see tuligi. Pauguna luuavarrest. Nii nagu ikka siis, kui arvatakse, et minuga ju ei juhtu.

“See oleks võinud veelgi hullemini minna”, “Ei joo ja ei peksa ju”, “Kannata laste nimel ära”.
“See on su enda süü!”, “Tüli on alati kahepoolne”, “Ju sa ise ikka ka”.
“Aga minuga juhtus ükskord nii..”, “Nälgivad neegrilapsed…”, “Aga muide, mu kassil ..”
“Kõik juhtub mingil põhjusel”, “Ju sa oled ise kellelegi halba teinud ja see on karma”.


Muidugi oleks olnud kergem kui “Miks sa räuskad ja mida sa jaurad?” asemel oleks otse öeldud, et mind su jutt ei huvita, vaata ise kuidas hakkama saad, aga peamine, ära kõiguta minu paati.
Selle tsunami purustusjõud, mis üle käib, polegi ette ennustatav. Ning kogenumatel on õigus – see ei jää tulemata. On ühiskonna alalhoiuinstinkti justkui sisse kodeeritud. Keegi ikka osutab, kuidas sa tead valesti ja tunned valesti ja no tõesti lihtsalt ei oska elada.
Pärast seda kohutavat rebimistunnet ja hiiglaslikuna tunduvaid kaotusi, mis on tekkinud kõigist neist sõnadest, mida ma tegelikult olemasolevale valule lisaks ei vajanud, on mul hetkeks ellujäänu tunne. Tsunami on möödas. Ega ma teagi, mis edasi saab. Kuhu poole minna või mida teha. Istun oma vettinud palgil ja püüan kirjanduse abil ennustada järeltõugete võimalusi.
Kirsiõieingli sünnipäeval nähtud äkilise liigutusega teisele korrusele minek, rusikad rullis ja nina kortsus, pani mind reageerima ebaproportsionaalselt – läksin hunti jalutama ning hõõrusin sügava verise augu päka alla.
See teisele korrusele mineku reaktsioon võis olla minu öeldud toetav märkus hiljem kõrghariduse omandanud inimese kandidatuuri sobivuse kohta. Sellest oleks võinud tulla korralik tüli ja ma ei tahtnud lapse sünnipäeva ära rikkuda.
Õnneks ei juhtunud midagi.
Siis tuli küsimus, et kas järgmise nädala saaks pooleks teha, sest on teine kontorinädal linnas järjest.
Ühest seisukohast olen ma ju ka nädala asemel kaks lastega olnud ja mitte üks kord.
Teisest seisukohast kas see tähendab mingit minu selja taga tehtud otsust hooldusõiguse küsimuses, eelnevaid nähvamisi arvesse võttes, ja võimalikku märki mulle koti pähe tõmbamisest? Ma ei jaksaks praegu seda konflikti küll ära hallata.
Samas veel ühest seisukohast on ta olnud äärmiselt viisakas, võiks vist öelda, et ma isegi ei mäleta hästi enam sellist aega. Isegi siis kui käisime lapsega drooni lennutamas.
Ärevust ikka tiksub.
Aga ma olen nüüd laste sünnipäevad üle elanud. Ma küll ei tea, mis toimub tegelikult nende kahe sees.





3 thoughts on “Kliima(ks) ja soojenemine

  1. Ta ei tundnud mehena, kes võiks olla huvitatud teismelise poisi ainuhooldusõigusest. Siit vaadates ei tundu tõenäoline, et lapse hooldusküsimust annaks teravaks ajada.

    Kas nüüd on kaasa võetava joogi tass puudu? On pakkuda ilus kollane termostass mis mul kasutamata seisab

    Like

    1. Aitäh pakkumast, aga mul on täiesti uus äsja kingituseks saadud lekkekindel Confido termokruus. Ainult südad vaja installeerida. 🙂

      Like

  2. Ma lähen kohe sinna “aga minuga juhtus ükskord nii” kampa ja ütlen, et minuga juhtus ükskord nii, et kohtusin ootamatult eksiga vähemalt … aasta pärast lahkuminekut. Ja ta oli mu tollase peiksi suhtes kergelt ebaviisakas. Ja mina, kes ma muidu olen nii sõnakas, üritasin seal iga hinna eest olukorda pehmendada ja pm jooksin minema. Ehk teeksin veel tänagi sama. Kohutav, kui kergesti inimene olemasolevasse kehva mustrisse langeb ka siis, kui ta ise teab, et see muster olemas on. Igatahes igati normaalne, et ta sul jätkuvalt vererõhu üles ajab. Anna endale aega.

    Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s