#life_after_love

Kuuritagune lugu.

Kui ma olen kuskil riigi raha kõvasti raisanud, siis on see ilmselt praegune perearstikeskuse psühhoteraapia. Alguses see “Milles sa oled parim?”, siis “Milliseid kvaliteete sa ise pakud?” ja “Kuidas tuled toime tõusva ärevusega?”, nüüd siis “Ettekujutatav sõber”.
Ma olengi täiesti vastu seina.
Ettekujutatav toetav ja abistav sõber!
Vist on kooliraha tagasimaksmise koht.
Ma olen terve lapsepõlve elanud kujuteldavate sõpradega, sest vildakast perest pärit last keegi oma pärislapse kaaslasena näha ei taha. Ma olen kirjutanud, käsitsi, ploknooti, terve romaani, võib olla isegi mitu köidet neist seiklustest, mida koos läbi elasime. Kapid, voodialused, kuuritagused, kus iganes ma olen oodanud paremaid olusid ja rääkinud oma kujuteldava sõbraga. Hektarite kaupa metsa, kilomeetrite kaupa kruusateid.
“Küll ükskord läheb kõik paremaks”, öelduna inimese poolt, kelle taarakapis ma veetsin tunnikese ja kelle kuuri tagant makülma ja pimeduse hakul kampsunita kodu poole minema hakkasin, sest õigest sordist külalised lõunast saati muudkui rääkisid ja rääkisid selle ukse ees, mille taga mu kampsun oli. Olin “päris” sõprade poolt unustatud.
Ühte korda aga ei tulnudki. Ei suutnud end, üllatus , ka 25 aasta jooksul, tõestada.
Nüüd peaksin siis uuesti hakkama enesele olematuid sotsiaalseid suhteid ette kujutama?
Kas see pole mitte kiirtee psühhoosini?

Ok, mul on nüüd kokkulepitud kohtumine Kait Sinisaluga järgmiseks kolmapäevaks. Soetasin selleks veebikaamera, suhtkoht valutult sai pilt ette ka. Nüüd vaja veel enda juures proovida.

4 thoughts on “Kuuritagune lugu.

  1. Esiteks: SINA EI OLE riigi raha raisanud. Kui keegi on riigi raha raisanud, siis on see seesamane terapeut, kes ei ole tasemel või siis riigiametnikud, kes ei taga seda, et selles ise mitte süüdi olev katkine inimene ei saa adekvaatset abi. Sina ei ole kuidagi süüdi, et Sind on abitus seisundis katki tehtud ja Sulle pole õigeaegselt appi tuldud, tööriistu antud ja neid kasutama õpetatud. Nüüd on pikk tee käia ja see on oi kui käänuline.
    Teiseks on igasuguste psühholoogia ja psühhiaatrialase tohterdamisega see häda, et need käivad tihti katse-eksituse meetodil: proovime, töötab, hästi; ei tööta, proovime järgmist. Vaene hädaline…
    Ps! Peamine põhjus, miks vildakast perest last oma laste kaaslaseks ei taheta ei ole enamasti mitte niivõrd see laps ise, kui selle lapse vanemad. Tihti kipuvad sellised vanemad teistele peredele probleeme põhjustama ja kes seda tahaks. Kasvõi see näide, et õpetad kombeid lapsele, tullakse õiendama, miks oma nina topid, annad midagi, tullakse ja nõutakse juurde jne. Niiet, Sa pole süüdi. Kui just pole teise elu karma nagu mõned Uhuundajad väidavad. (Mina ei väida muuseas, kannatused on küll kahjuks paratamatus me kõigi jaoks, ainuke võimalus on kuidagi õppida neid paremini või halvemini manageerima). Karma võib kuu peale minna.

    Liked by 2 people

    1. Seda vanematega kaasas käiva lisahäda hammustasin ise varateismelisena läbi. Egas kuuri taga kükitamine selle võrra vähem valusam polnud. Ilmselt on kuskilt sealt saanud alguse ka abi mitte küsimine, sest sellel on sõpruse või suhte kaotamise hind juures.
      Abiküsimise osa on praegu töös. Võtab selja veel alati märjaks, aga ma olen juba mõnd asja teistelt palunud ka.

      Like

      1. Abiküsimine on ka minul kohutavaks probleemiks, ja arumaisaa, kuidas mõnel see nii lihtsalt tuleb. Ei vist saa saamagi, aga püüan samuti ebameeldivustundest üle olla ja küsida.
        Ega sellega harjunud ei olda, aga üritus siiski vaikselt edeneb.

        Ma küll otseselt kuuri taga pole kükitanud, aga alkoholiprobleemidega vägagi tuttav oli mu lapsepõlv siiski (ja tundub, et see oli/on paljudel nii ka praegu). Ehk on see kartus samast allikast pärit, mine tea, aga samas on mul ka lapsest saati ka olnud lihtsalt vajadus ise hakkama saada, mistahes pettumuste vältimiseks. Ja kui siis keegi tuleb appi ja teeb midagi, ei oska esimese hooga kohe tänadagi, sest seda on lihtsalt nii vähe ette tulnud.
        Vana inimene juba, aga ikka õpi seda elu ja suhtlemist … Ja iseendast aru saama.
        Igatahes, jõudu! Meid siin päris palju samas paadis.

        Liked by 1 person

  2. Ahjaa, see “küll ükskord läheb kõik paremaks” – see kõik on ju suhteline.
    Midagi läheb, midagi mitte, aga kõik ei ole mitte kunagi korras.
    Mind on aidanud keskendumine sellele, mis vähegi hea ja hallatav (sh kuidas endaga ise käitun, st tassin end parki jooksma/kõndima, kus linnulaul ja kevadelõhnad, ja koroonapolstri õhendamine ;), sellised pisikesed rõõmukesed, mis aitavad edasi ja tasapisi kogunedes tekitavad mõnusa olemise).
    Ja ei torma korraldama asju, mis otseselt minu rida ei pea olema.
    Nii tahaksin, et saaksid sellest aastatepikkusest oravarattast eemalduda ja maha astuda, et oma vajadused kindlameelselt esikohale paneksid ja rahumeeli end teistel kõigutada ei laseks (vandumata ja emotsioonideta, sest need maandatud mistahes viisil siis 🙂
    Ja kui siis juba jagamiseks läks, siis nii ogar kui see ka ei tundu, hoian oma suunurgad teadlikult ülespoole, ja no on kuidagi lihtsam olla (ühtlasi kujutan ette, et hoiab põselihased kuidagi üleval ja paremas toonuses ja ühtlasi võitleb kasvõi … lampjalgsuse vastu 🙂
    Aga saan ka aru, et kui ressurssi ei ole, siis see kõik võtabki aega.

    Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s