Ise süüdi. Vol. smthg

Samal ajal kui pre-menopausis minukene röögatu munasarjavaluga erakorralise meditsiini osakonda sattumise hirmus enda juures kammib ja peseb, ok, raseerib, on kuskil mujal fanama järjekordselt laivi lennanud. Eks maaltki on juba tagasi tuldud ning hädavajadus uusi eluks vajalikke korraldusi anda seetõttu teisel pool maja kasvanud.
Fanama ja lapselaps jälle raginal tülli lähevad.
Vint keerdub peale. Lisaks sitaks juristiks saamisele peaks laps nüüd ka psühholoogi juurde ja viharavile minema.
Aga laps on sellesama suguvõsa puust. Mitte küll argumentide lõppedes isikliku solvamise peale välja minev, aga kange ja endas, oma eesmärgis, kindel.
Nüüd jääb oodata vaid fanama uut käiku. Seda pere ja toda kanti teades on oodata väga sügavaid isiklikke paikapanemisi. Kui mina millalgi sellesama lapse eest seisin ning fanamal temast ja endast üle sõita ei lasknud, kuulsin kuidas mind pole juba esimesest kohtumisest peale sallitud. Tõele au andes pole ka seesama laps just lemmik-lapselaps kunagi olnud, oma isagi on teda perse saatnud ja idioodiks sõimanud.
Ja siis on täna kuskil Kotkas – palju õnne sünnipäevaks!
Minumoodi kõverast puust. Viimase võimaluseni konflikti vältiv. Enda arvelt kompromisse otsiv. Turvalisust ja hoidmist eelistav. Ulume siin huntide keskel, ärevusest tekkinud pea- ja kõhuvaludega.

Ahjaa. Kuna ma jõudsin tagasi mitte-eeldatud ajal, siis auto rataste vahetamine jääb ära. Ei hakata seda ometigi öösel tegema.
Ega mul ju palju vaja sõita ei ole nagunii. Eeldatavasti. Eks.

Mis siis ikka. Süüdi, et mõtteid ei loe. Süüdi hirmus sattuda jälle kiirkorras kuskile narkoosi alla.
Ootan selle kõhuvalu lahenemise nüüd ära. Ei, ma ei taha tõesti minna juba neljas või viies kord sama asja pärast, kuigi praegu tundub jätkuvalt, et vägisi sinnakanti kisub.
Ja siis tuleb mul ise suruõhu-rattapoldikeeraja ühendada. Sõjaka feministi asi.
“Inimene ei saa ju nii abitu olla”.
“Mida ma olen teinud, et keegi oleks minu poolel?”