#stayhome

Zentangle tehnikas ..saatmine

Julgesin mina täna majast väljas käia korra. Mõtlesin siin hea elu kassipildistamise väljakutset südasse võtta.
Ja mida ma tagasi tulles näen!
Kotka kunsta-õps puhta lolliks läinud peast!

Zennnn… suisa tiip!

/sõim valimatute sõnadega/

Zentangle tehnikas joonistamine!
Ühe punkti perspektiivist!
KAKSKÜMMEND erinevat mustrit!
TÄNA SÜDAÖÖKS ülesse upitada kuskile!

/veel rõvedam sõim veel rohkem valimata sõnadega/

Päriselt või?
Kas õpetajal ei oleks võimalik kuskilt professionaalset abi küsida?
Kui meite maja Kotkas veel nibin-nabin kunsti kui õppeainet ei vihanud, siis tänane ületab kaugelt selle lapse taluvuspiiri. Ma saan aru, et on jumala tiip värk jne., aga tõesti hallooooo! Mu lapsel ei ole kodus nüüd nii igav ka ja pealegi on täna matemaatika ja vene keelega kõvasti tegemist.
Tekib kohe tahtmine stopper käima panan ja mõõta palju MINUL selle töö tegemiseks aega läheks.
Oot-oot-oot!
Kas mul mitte ei oota siin terve minu tegemata tööde nimekiri?
Koerajalutamist ja söögitegemist pole sinna veel lisatudki.

Säh sulle nüüd kassipildistamist.

16 thoughts on “Zentangle tehnikas ..saatmine

  1. Kas probleem selles, et zentangle tundub mõttetu paberimäärimisena või avastati kodutöö olemasolu liiga hilja?

    Like

    1. Asi ise on ju täitsa ok, avastati ka suht-koht õigel ajal. Mida aga pole on loovus, käeline osavus ja aeg ehk siis kiirus, millega see töö matemaatika hindelise töö ja kontimurdva vene keele kõrval keskööks ära teha.

      Like

      1. Aga milles siis õpetaja süü seisneb, et ta professionaalset abi vajab?

        Like

      2. Lühinägelikkuses.
        Et keskendumist (loovust ja aega) vajav töö tuleb teha kohekiiresti.
        Ei mingit arvestamist teiste kolleegide tööga, lapsevanematest rääkimata.
        Minu kunst!

        Like

      3. Nõus, kindlasti.
        Samas kunstitund on reeglina kord nädalas. Nädala(vahetuse)ga saaks selle ju valmis nikerdada.
        Sestap mu küsimuski, et kas kodutöö saabus siin samal päeval, et ajaga kimpus.
        Iseenesest on peaks tegemist stressimaandava ülesandega, aga välja kukub nagu ikka …
        Mis teiste kolleegide tööga arvestamisse puutub, siis teoorias kõlab see hasti, aga et kõik õpetajad omavahel klapitama hakkaksid, kes mida klassile millal ja ja millises mahus anda saab ja tohib – keeruline.

        Like

      4. Sellepärast ma olengi vihane, et täna anti ja täna ööseks olgu tehtud. Lisaks veel nunnu äffarduskiri, et kui tähtaegselt ei esita, siis ei hinnata, rsk.

        Like

  2. Õpetajad näivad aegajalt distantsõppe tingimustes küll kaotavat võime mõelda sellele, et ka teised õpetajad annavad igapäevaselt midagi teha – saan aru, et ka siin probleem selles, et aeg, mida õpetaja peab töö esitamiseks piisavaks, kipub koduõppe tingimustes jääma liiga lühikeseks, eriti kui mõni aine valmistab raskusi ja võtab nagunii rohkem aega. Võiks ju loovtöid anda arvestusega, et neid saaks pikemalt nokitseda, kas või nädalavahetusel nt – sest see võiks ju otsapidi olla ka mõnus meelelahutus, mitte ainult kohustus, mis aja peale ära vaja teha.

    Liked by 2 people

  3. ma näiteks selliste kohtade peal enam üldse ei ärritu…liiga hilja….siis liiga hilja….sel juhul prioriteedid…ja kui aega ei jää…siis ei jää….siis seda viimast ei tee….pandagu üks….maailm ei jää sellest kindlasti seisma ega saa otsa….me ei saa elus ka kõike kogu aeg kontrollida….vahel ikka juhtub…läheb untsu…eksid…kõik me….vahel ei saagi parandada…aga vahel õnnestub….põhiline on sel puhul rääkida….ja ausalt ning keerutamata….väga sageli inimesed annavad sulle siis uue võimaluse…kui sa neist just üle ei taha sõita…..midagi nii.

    Liked by 2 people

  4. mmmm, ma nüüd ei tahaks, et keegi kuidagi valesti aru saaks või mõistaks….ma ei otsi siinkohal süüdlast….on see siis õpetaja…või laps, kes ehk liiga hilja jutuga lagedale tuli….,ma ei räägi siinkohal vastutustundest…vaid pigem olukorrast, mida elus ka hiljem sageli ette tuleb…. et oled ühel hetkel jamas…. ja pole vahet, mis põhjustel see siis tekkinud on… aga sul tuleb seal midagi otsustada….no näiteks, et sa tead, et sul on kolm ainet ja igal juhul sa kõike ei jõua…ja siis sa pead oskama vaadata suuremat pilti….panema asjad tähtsuse järjekorda…ja otsustama…milles sa endale ühe lased panna….ja seejuures sellega leppima…ilma et ennast seepärast seesmiselt süütundest tükkides rebiksid…sest minu elu on mulle näidanud…..et esiteks….see pole maailma lõpp….ja teiseks…..siis sageli annab asju ka hiljem parandada…lappida….järele teha….aga selleks tuleb eelkõige siiralt tahta…ja siis teise inimesega rääkida….ausalt, nagu asjad on….sind kuulatakse ja antakse sageli siiski teine võimalus, kui sa pole midagi teinud või tegemata jätnud üleolekust või pahatahtlikkusest…..muidugi, kui see just mitte polegi su taktika….aga selle turjal ei purjeta ka kindlasti kaugele.

    Like

    1. Mina vastutustunde all seda otsapidi silmas pidasingi, aga ei hakanud pikemalt välja kirjutama. Teen seda siin – mu pojad käisid tihti võistlustel ja pidi seega koolist pahatihti sageli puuduma (neljandast klassist alates). Loomulikult kannatas selle all kool, sest järele pidid õppima ise ja alati kas ei viitsinud koike teha või tuli tunnikontroll ootamatult. Pidasime siis ühel hetkel pikad jutud maha just sellest – sh julgeda õpetajatega rääkida ja oma tegematajätmised heastada. Pisitasa mõjus ja kõik sai tehtud, kuldmedalini välja. Ja minu jaoks on just see suurema pildi nägemise oskuse omandamine ja sealt edasi tegutsemine vastutustunde arendamisega seotud.
      Eks igaüks loeb seda, mis teda kõnetab 🙂 Mulle meenus lihtsalt too hea soe tunne, kui sain aru, kuidas lapsele asi kohale jõudis.

      Like

      1. Rääkida julgemine..
        Mulle meenus rääkimise ja vastutustundega see lugu:
        laps, kool,töö.
        Valisin lapse, sest isa teenis raha ja “Mina sinu kalleid (õppimise)hobisid enam kinni maksta ei jaksa” ja fanama “Võib-olla polegi õppimiseks võimeid, sest kuidas küll kõik teised..”, koolis rääkida ei andnud, sest õppejõud oli põhimõtteline mees “Üliõpilase põhitöö on õppimine. Seadke oma prioriteedid paika, tudeng.” ja dekanaat “Laps on erahobi, varem oleks pidanud mõtlema kui jalgu hargitasid” , töö juurest lubati käia eksameid tegemas, aga mitte seminarides ja loengutes, sest “Palka makstakse meil töötegemise, mitte õppimise eest”.
        Päeval töö, peale tööd lapse füsioteraapia, öösel õppimine.
        Eksamite ajal olin kolm ööd-päeva järjest üleval ja jäin peale eksamitöö äraandmist seal laua taha magama. Õppejõud mõnitas terve auditooriumi ees.
        Valikud ja vastutustunne.
        Loobusin koolist, sest raha oli vaja ja lapsega tegelesin ainult mina.
        Laps kõnnib ja CV-st paistab tööandjatele, et ma ei viitsinud õppida.
        Rääkida ei andnud ei kodus, koolis ega tööl.

        Võib-ola peaks lastele elutervemat suhtumist õpetama, et on ok kui mõned asjad lähevadki ja ei jää poolel teel pidama. Et vali enese jaoks olulisem ja mõtle mitu korda ja veel natuke enne kui kellegagi vastutust jagad.

        Like

      2. Sõna sõna vastu. Ega sellele tädile ükski lapsega üliõpilane ei meeldinud. Kõik said oma jao, et pressivad vaid soodustusi välja.

        Like

  5. Õppida ongi pereinimesena raske, kui mitte võimatu, kui tugijõud puuduvad. ma olen ka elu jooksul veel tahtnud/mõelnud juurde õppida, aga eos maha kandnud, sest üle oma varju ei hüppa.

    Like

  6. Kui sellist kunstiõpetuse ülesannet antakse teha ühepäevase tähtajaga, siis see on koht õppealajuhataja poole pöörduda.

    Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s