#life_after_love · #stayhome

Kuhu on küll kadunud mu seiklushimu?

Kui sa jäid nüüd peakirja vaatama nagu vasikas aiaväravat, siis just – mul pole seda kunagi olnudki. Või vähemalt mitte sel määral nagu tänane päev eeldada võttis.
Sealpoolne Emajõgi, onju, väisamist tahtis. Kinnisvaravaatlus. Et kas on ikka sama koha peal. Need raamatud sinna, nood tänna. Kotkas ka, nagu põletas mu viis aastat vana töökombeka läbi, vaja uut. Nipet-näpet veel enne kui komandanditund kehtestatakse.
Ja siis – plaksti! – kodus Kotkal arvuti pime ja külmkapis ka voolu ei ole. Pirn laes küll põleb, aga kohustuslik “Kalevipoeg” on nuupidele.
Arvatakse, et see noor mees pangu nüüd kindad kätte, kiskugu maja peamise elektrikilbi uks lahti ja siis juhendatakse telefoni teel automaati tagasi sisse lülitama!
Minul on sõita pea kolm tundi, mujalt maalt saaks tunniga.
Mul on tegelikult sügavalt ükskõik kogu sellest sügavkülmakraamist, aga vähem kui kahepoolega me lihtsalt füüsiliselt ei jõuaks. Kotkas komandeerub igaks juhuks “Kalevipojaga” fanama silma alla, sest mine sa noort isahane tea.
Nooohiaaaaküll… pandi siis asjad kokku ja ikkagi sõideti. Ma kujutasin seda pahameelt elavalt ette! Plaani ju polnud sellist! Vererõhk tõuseb tagasiteel juba sedavõrd, et Kirsiõieingel istub sanga.
Mõni aeg hiljem jõuame edukalt tagasi. Garaazis asjatatakse ja küsitakse, et kas ma tean kuidas üks plastmassist jupp ühest plastmassisest kohast ära võiks tulla. Täiesti sõbralikult!
Ootasin saabudes pigem võigast sundimise ja mittemõistmise tüli. Ei mingeid tavapäraseid rullis rusikaid, äkilisi liigutusi ega kortsus nina. Aga minu ärevus kerib ikkagi. Veri hakkab kõrvades kohisema.
Null sööki on muidugi tehtud. Imelikul kombel pole poeg nüüd sugugi külmkapi ukse taga hinge vaakumas ja peni talle varbale kusnud.
Teen kiiresti midagi. Egas mul enese juures ka kohe midagi võtta ju pole. Pidasin tõenäoliseks pigem pühapäeva õhtul kui reede lõuna ajal isa laste juurde saabumist.
Ütlen lastele, et ma lähen enda juurde. Ma tõesti ütlen lastele tsäu ja kuulan mõlema vastuse, et nad kuulsid ja said aru.
Garaazis asjatatakse edasi samal ajal.
Helistatakse kui olen juba enda juures, et mis juhtus, miks ma sõnagi lausumata .. Eelmisest laupäevast pole nädalati, küll see mälu on ikka lühike. Kas mitte tema peres ja seal kandis ..


Ok, põhimõtteliselt olengi ma nahk, sest teadlikult hiilisingi minema! See on täiesti minu käitumisloogika vastu. See on nõme ja vastik ja alatu ja see ei meeldi mulle karvavõrdki! Nii ju ei tehta!
Värisesin jälle pool tunnikest rõvedalt ja saan veelkord eriti rämeda peavalu.
Aga ma olen enda juures!
Minu raskustekk .. mmmmmm…
Homme lubati Kotkas kaenlasse võtta ja korraks maale minna. Näha saame.
Aga ma magan täna peale teist ibukat nagu beebi, ma ütlen.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s