#life_after_love

Mis mõttes.

Õnneks on see keskendumist nõudev töö samahästi kui tehtud, kui helistatakse. Hetkega nõretavad riided sellest kleepuvast ja halvasti haisevast higist, mille lõhna ma absoluutselt ei salli.
Täna ollakse kogunisti linnas. Et kas kodus (laste juures – toim.) on midagi kiireloomulist teha.
Ooioioi, teha oleks sitaks!
Upitaks pliidi mu Pirukasse, et homme saaks teisele poole Emajõge sõita ja kööki ruumi juurde, mul virtuaalmasinas fotosopis Alt+ ei tööta, õu on jääd täis, autol oleks õli vaja vahetada.
Aga ma ei hakka tääbi tegema ja ütlen, et kui tal just oma ema auto juures midagi teha on.
Et meie saame hakkama.
Taipohh, saame! Aga taipohh ma ei ütle.
Siis ta ei hakka läbi tulema, või noh, vaatab, eks millaski nädalavahetusel siis nagunii tuleb. Esmaspäevast ju kontorinädal.
Ja äkki ma toon automaadist selleks ajaks ühe paki möödaminnes ära.
Ahah.
Lihtne elu.
Mul on kontideni külm, riided kleebivad, süda võbeleb ( ei, see pole ikkagi varajane menopaus) ja ma hakkan värisema. Ma ei võta rahustit, ootan. Hingamistehnika. Mingi aja pärast lõpetab vähemalt süda värisemise.
Sõidan enda juurde, lähen joonelt pessu. Mul on paar head naistepesemise asja.
Järgmised tunnid kirun Alt+ nuppu, mis ei tööta ja tabelit, milles pildid ei hoia kirjutatud mõõte.

Koer ajab karva.
Kotkas ei aja sulgi ja tema toa reptiilide kaitsealal ei aja keegi soomuseid ka.

Mis mõttes ma tahaksin lastega olemise kokkuleppest rääkida?
Mis mõttes mina tahaksin magada oma voodis oma raskusteki all oma padjakuha otsas?

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s