#life_after_love

Laena saagi, Väinamöinen!

Kognitiivses käitumisteraapias, mis idee järgi peaks remontima minu emotsionaalse distantsi hoidmise oskust selles hõbedases situatsioonis, anti kodune ülesanne leida oskused, milles ma olen hea, kus ma olen hakkama saanud ja mehe abi ei vaja.
Peale lusika suu äärde tõstmise ja tagumiku pühkimise mul midagi meelde ei tulnudki!
Nii sügavale ajukäärdudesse on istutatud perfektsionism!
Kui uus asi esimese korraga välja ei tule, siis olen ju käpard. Juba mu emakesele-hellakesele meeldis mind nii paika panna ja üle kõrvade anda. Täiskasvanuna, kui olen üht-teist uut uudishimust teha proovinud, on see ikka “ripaki-räpaki” olnud. Ükski asi pole kunagi nii hea, et midagi ei saa halvasti öelda. Siis püüad järgmine kord veel rohkem vms. loogika. Ja midagi väikest ikka häirib.
Mõistusega saan ma ju aru, et käpardluse ja ideaali vahele jääb veel terve hulk varjundeid, kuid reaalses elus on neid positiivseid kogemus sedavõrd vähe, et mitte midagi ei tule meelde. Äkki siis siit järeldub midagi, kui keegi pole midagi positiivset märganud? Terve intellektiga inimene suudaks need kogemused kokku võtta.
Ükskõik, mille üle ma olen oma elus uhkust tundnud või millega hakkama saanud, on osutunud tühiseks. Kõik saaksid hakkama ja palju paremini veel.
Keskkool verinoorelt eksternina – no ja mis sellest kasu oli? Visati ülikoolist erialase küündimatuse tõttu välja poole aasta pealt ju.
Kokakool kiitusega – “peakokaks ju ei saanud”. “Vaimupuudega inimesedki õpivad kokaks, selles pole midagi erilist”.
Ülikool teist korda – “kuidas küll teised” leidsid vabakuulajana õppimiseks raha ja said töötada?
Ülikooli kolmandat korda, aastaid peale humanitaarkallakuga keskkooli, reaalainet õppima – “kuidas küll kõik teised emad saavad õppida, lapsega tegeleda ja töötada ka veel”. “Ju siis ikka ei ole neid võimeid ja seda lahtist pead”.
Kaanefotod ja World Dog Press Association – “höh, ega sa mingi kuulus välismaa fotograaf ei ole”.
Minu juturaamat – “möhähää, ega sa mingi Nobeli kirjanduspreemia laureaat ei ole, keda see jura huvitab ja veel eesti keeles” .
Klaverimängu võiks õppida vaid Mozart ja prantsuse keelt ei lähe ju kunagi vaja…..
Tulemus loeb!
Kui ehitad maja ja see kokku kukub, siis pole sellest ehitamisest ju midagi kasu olnud, vaatamata higile, verele ja pisaratele.
Kõlab maru loogiliselt, ütleks.
Elu pole ju kool, kus püüdlikkuse eest ka hea hinde saab. Keegi ei maksa pingutamise eest! Makstakse tulemuse eest! Teistest parema tulemuse eest, mitte selle eest, mida ise sama hästi oskaksid või veel pareminigi teeksid.
Ja mida on mul siis ette näidata? Kas on võib-olla mõni asi, milles ma teistest halvem ei ole? Noh, eneseteenindamisega saan hakkama.
Kõik ei saagi olla üle keskmise. Keegi peab olema ikkagi väga hea ja vabandust küll, aga keegi ka tugevalt alla keskmise. Paratamatus, pole vaja isiklikult võtta.

/roppused serbo-horvaadi keeles/

Ok, fain! Instruktsioone oskan lugeda, enamuse asjadega saan kuidagi hakkama. Kõik minu planeedil saavad hakkama. Mõni on lihtsalt on kogenum ja osavam. Või julgem. Ei parem, ega halvem.
Siinsel planeedil jaotuvad inimesed sortideks selle alusel kui palju saab võtta ise tagasi andmata?
Persse küll, kuidas see puudutab SEDA suhet? Ja ülesaamist?
Minu oskused, uudishimu ja katsetamisssoov ei tee MIND ju vastuvõetavamaks inimeseks, küll aga võib olla äge mõnd neist oskustest, seda uudishimu ja proovimistahet ära kasutada kui ise näiteks ei viitsi.
Kuidas aitab oma oskustest teadlik olemine ja ise hakkama saamine mind edaspidi paremaks kaaslaseks teha? Ma ei jõudnud siia murdepunkti mitte seetõttu, et ma ei oska midagi ega saa ise hakkama, vaid vaatamata sellele!
Ma pole piisavalt väärtuslik, et suhetest tagasi ka saada. Minu oskused ei tee mind selleks inimeseks, kellele tahaks midagi tagasi anda. Minu soovid ja vajadused on teistele koormavad, näitab mu kogemus. Ja kui ma midagi teistest paremini ka ei oska ja ära ei õpi, siis milleks mind pidada? Eksju?

Mõte läheb metsa.
Mul on peaaegu kuu, et järele mõelda.

17 thoughts on “Laena saagi, Väinamöinen!

  1. Don’t believe everything you think!

    Tõsiselt!
    Kas teise inimese lolli juttu ja arvamuse pidev kordamine aitab sind?
    Mulle jääb kohati mulje, et kui sul pole enam meest, kes sulle s***a räägiks, siis sa pead seda endale ise kogu aeg rääkima.
    Miks küll ometi?

    Liked by 3 people

    1. Sorin hoogsalt oma kogemustes praegu ja küsin siin endalt pidevalt, et millised on need tõenid, mis kinnitavad selle inimese jutule vastupidist. Suitsu ja tule teooria.
      Et mida ma olen teinud, et keegi oleks minu poolel. Tangotantsimise teooria.

      Edasiliikumine pole just märgatav. See teraapiaseanss näikse rohkem raba suunas minevat.

      Like

    2. Nõus Paulaga:)

      Proovi uuesti ja nihuta fookust. Tee nimekiri sellest, mida hästi oskad. Jäta kunagi kellegi öeldud kommentaarid kõrvale. Ideaalne ja täiuslikult perfektne ei ole teema praegu. See on libe tee. Kordan, oluline on see, mida hästi oskad. Sinu oskused.

      Ja teraapiaga on nagu on. Vahle võib mingid sobimatud ülesanded pooleli ka jätta -kui on tunne, et kisub raba poole.

      Mozart oli ainuke omataoline maailmas 🙂 🙂 Seepärast ei pea me ülejäänud oma elu elamata jätma.

      Kõrvalepõikeks. Ritsiku blogis oli viimati juttu elu väikestest rõõmudest, reaalsetest unistustest-soovidest jms Mine vt, vbl leiad sealt mõne tera:) Ja kui aega on siis vaata ETV-s kordusest sarja “Eesti lood” – “Murust” ja “Käärid”. Silmaringi avardavad lood inimestest meie ümber.

      Like

  2. Ehh! Kui mina KKTd õppisin, mis oli küll väga ammu, siis oli see pisut teisiti.
    Ma paluks sul olla asjade kese ning sellelt positsioonilt küsida iga väite kohta “miks?”
    Miks sina midagi arvad?
    See, aga mida sa oled teinud, et keegi sinu poolel oleks, kõlab mulle nagu süüdistus ja õigustamine. See teraapia ei peaks üldse sellest olema. Sa ei pea ennast õigustama. See, mida sa kirjutad. Selles ei ole ju sina keskel. Selles on keskmeks ikka see vägivaldur.
    Äkki tasuks proovida vaatenurga nihutamist?

    Liked by 3 people

  3. Minu suurim viga on just see pealehakkamise puudumine – st kui mul on ülesanne/eesmärk/plaanike, mida ma ei oska, mis eeldab Täiesti Uue asja tegemist, siis ma lähen lukku ja ei suuda tunde või isegi päevi alustada. Nii et minu jaoks on täiesti imetlusväärne see, kuidas sa lihtsalt lähed läbi elu nii, et “mõtlesin, et teeks ise riiuli” ja “ma seda asja küll ei osanud, aga vaatasin juutuubist ja siis proovisin”. Nii et juba ainuüksi see on imetlusväärne.

    Lisaks, ära unusta, et tõelise daamina oskad sa ju ka nö naiselikku käsitööd, õmblemisest ristpistes tikkimiseni.

    Liked by 1 person

  4. Kui ma seda postitust lugesin, siis mu kõrvaltvaatajapilgule jäi esimese asjana silma, et algne teema on “asjad, kus ma mehe abi ei vaja”, st, need punktid, kus sa suudad iseendale hea olla, nii et meest poleks vajagi.

    Lühikese postituse lõpuks on saanud sellest hoopis teema, kas ja kuidas sa oled kellelegi teisele hea.

    Mina-kõrvaltvaataja loen ja imestan, kust see nüüd tuli, kühvel polnud ju üldse teistele meeldimises, see on kõrvaline (eriti veel mingitele troppidele meeldimises).

    Niie et jah, nagu Paula ütles, kese nihkub sinu pealt teise peale. Ma olen ise muidugi been there, done that (koolivägivalla järel), nii et tuleb tuttav ette, kuidas oma silmadega nägemine tahab harjumist. Sestap õnneks ka tean, et see on tasapisi õpitav.

    Kuna mul tuli see omaenda kogemus meelde, tulin lugesin selle mõttega üle. Vaatan, et sa nagu ei tahaks endale lubada iseenda kohta hästi ütlemist – nii kui midagi selletaolist suust või klaviatuurist välja tuleb, tambid kiiresti igaks juhuks maha.

    Ja ometi ju on, mida hästi öelda. Nagu Rents just ütles. Puhtalt KKT-terapeudi antud lähteülesande piires – juba paar nädalat on sul kogemus, kuidas sul on iseenda seltsis palju parem olnud kui tolle mehega. Pmst sa isegi oled seda mitmes postituses kirjutanud, vbla sa lubasid endale seda hästiütlemist, sest sa ei raamistanud seda kui “ütlen iseendale hästi”, vaid kui “kirjeldan, kuidas mul oli üllatavalt mõnus”. Aga see “üllatavalt mõnus” on tegelikult su enda kiituseks: sa pole üksielu õieti veel harjutada saanudki ja JUBA oled sa iseendale parem kaaslane kui mees. Sa JUBA oled temast sellel alal etem.

    (rääkimata igasugustest majapidamise asjadest, mille laokile jäämist sa märkad, kui need on tema hooleks olnud, a ma arvan, et see üksiolemise mõnusus on tähtsam – su heaolu on olulisem kui mingi tolmuvõtmise tase.)

    Liked by 2 people

  5. Kui ma nüüd ridade vahelt õigesti välja loen, siis a) sa oled kirjutanud raamatu (ja ilmselt ka avaldanud), b) ajakirjas on sinu tehtud foto olnud kaanepildiks – mismõttes sa lased kellelgi seda maha teha. Suurem jagu inimesi ei ole midagi niisugust kunagi teinud. Mina näiteks tahaks hirmsasti raaamatut kirjutada, ja ma tean, et ma olen keeleliselt hea, aga mind vaevab kogu aeg, et “mul ei ole maailmale midagi öelda” -probleem. Muidu on mul pealehakkamisega just nii, nagu Rents kirjutas, kui pean millegi jaoks midagi täiesti uut tegema, siis kulub päevi, et end käima saada (kui üldse). Lisaks oskad frou-frou seelikuid õmmelda. Vahepeal ma ikka mõtlen, et äkki peaks sult tellima, aga mul üks juba on. Mulle meenutab sinu lugu natuke üht mu täditütart, väga vinge naine, suutlik, koorijuht, oma maakonnna esimuusikaõpetaja. Aga kodus oli mees, kes teda igal sammul maha tegi, suisa niikaugele läks, et koorijuhtimisesinemisriided prügikasti viis – sest ta oli kade, tahtnuks ise väikeses kohas esimest viiulit mängida, aga karismast jäi puudu. Nüüdseks on nad küll lahus, aga paraku mulle tundub, et täditütar ei saanud sellest jamast kunagi üle. Koore juhatab ikka, aga paraku me enam ei suhtle, sest ta suhtub inimestesse samamoodi nagu tema abikaas temasse suhtus – lugupidamatult. Noh ja kaua sa lased endast üle sõita.

    Like

  6. Edukad inimesed alustava iga päeva enese kiitmisega. Ja lõpetavad iga päeva enese kiitmisega. Ja siis veel väike lõunapaus meelde tuletamiseks, kui suurepärane ja imeline sa oled.
    Jah, sest sa oled imeline. Naine nagu orkester. Ja kui ma hakkasin mõtlema SINU imeliste oskuste peale, mis kõik välja tuleb… siis see nimekiri sai päris pikk…

    Like

  7. hm, too kognitiivne käitumisteraapia, umbes paar aastat tagasi mulle ka soovitati, et ehk prooviksin, et sellest võiks kasu/abi olla. ma ei tea, kuidas sa tunned, aga ma jõudsin umbes peale nelja korda nii kaugele, et tegin enda jaoks ilmselt kokkuvõtte, et noortele ehk jah, võiks sest kasu olla, nagu õpetada või suunata end siis esmalt märkama, mis sinuga toimub ning seejärel ka end vastavates tunnetes ja olukordades aitama, aga kui sa oled juba vanem ja end paremini tundma õppinud, lisaks vähegi mõtlev inimene, siis sa oled tegelikult juba “asjatundmatult” ka ise nii kaugele jõudnud ja kasutadki suuresti kõiki neid õlekõrsi ja abivahendeid, et end erinevates olukordades aidata. mina jätsin igal juhul pooleli.
    Ja see sulle antud ülesanne, mu arust sa upu(ta)d end seda analüüsides liiga sügavuti ära, hoia fookust, filtreeri igasugune ebaoluline sealt ümbert ja mõtle siis uuesti:)
    Lisaks ma ei mõista, kus ja kas peabki olema seos paremaks kaaslaseks olemise ning oma oskustes teadlik olemise ning ise hakkama saamise vahel. kui siis ehk nii palju, et hakkad ajaga sest haigest suhtest lahti rebides end rohkem väärtustama, muutud normaalsete inimestega läbi käies enesekindlamaks ja seeläbi saab sust ka parem kaaslane. kui siinkoha ikka on parim sõnakasutus “parem”, ma tahaks öelda, et mitte:)

    Liked by 1 person

  8. Perfektsionismiga elamine on raske. Aga ajaga õpib inimene nii mõndagi 🙂
    Asju, milles sa oled hea ja mille saad ise tehtud võiks selle blogi põhjal välja tuua küll kõvasti – alustuseks oled sa minu arusaama järgi enam-vähem maja ise üles ehitanud ja lapsed suureks kasvatanud. Iriseva ja sind pidevalt maha tegeva mehe kõrvalt on see kõike muud kui lihtne.
    Sa jätad mulje, et suudad oma kätega valmis teha kõik eluks vajaliku alates maitsvast söögist kuni riiete ja vannitoa remondini.
    Sa oled siia internetti suutnud koondada terve portsu inimesi, kes sulle kaasa elavad ja soovivad, et sul hästi läheks, mis siis, et vähemalt osad neist pole sinuga reaalses elus kunagi kokku puutunud.
    Tundub, et sa oled uskumatult võitleja tüüp.

    Mis puudutab seda tulemuse ja pingutamise teemat, siis see meenutab üht asja, mida olla kunagi öelnud vist võib-olla Gandhi ja mille mõte oli umbes selline, et eesmärk võib elus jäädagi tabamatuks, aga see, kuidas ja milliste vahenditega me selle poole pürgime ja mida selle nimel teeme, see on see, mis jääb ja mõjutab maailma meie ümber. Ehk et hea tahe ja pingutamine loeb rohkem kui see, et tulemus ei ole ideaalne 🙂

    Ja siis meenutas kogu see lõim siin üht hiljutist podcasti. Äkki on huvitav: https://lewishowes.com/podcast/unlocking-the-power-of-your-mind-with-neuroscientist-dr-andrew-huberman/

    Like

  9. Mõtlesin siin mitu päeva, mis mind selle suhtumise juures häirib, ja mõtlesin välja, et häirib see, et mina naudin igapäevaselt sadat asja, aga superandekas pole üheski, ja see peaks ju okei olema. Aga see ülesanne nagu viitab sellele, et ei ole. Aga sõnastada ei osanud. Kuniks koperdasin täna sellise huvitava ja asjakohase Vonneguti tsitaadi otsa:
    “When I was 15, I spent a month working on an archeological dig. I was talking to one of the archeologists one day during our lunch break and he asked those kinds of “getting to know you” questions you ask young people: Do you play sports? What’s your favorite subject? And I told him, no I don’t play any sports. I do theater, I’m in choir, I play the violin and piano, I used to take art classes. And he went WOW. That’s amazing! And I said, “Oh no, but I’m not any good at ANY of them.” And he said something then that I will never forget and which absolutely blew my mind because no one had ever said anything like it to me before: “I don’t think being good at things is the point of doing them. I think you’ve got all these wonderful experiences with different skills, and that all teaches you things and makes you an interesting person, no matter how well you do them.” And that honestly changed my life. Because I went from a failure, someone who hadn’t been talented enough at anything to excel, to someone who did things because I enjoyed them. I had been raised in such an achievement-oriented environment, so inundated with the myth of Talent, that I thought it was only worth doing things if you could “Win” at them.”

    Jah! Nii on.

    Liked by 1 person

    1. Parim sõnastus ever!
      Kirjuta või lakke, et igal hommikul esimese asjana näha, sest just perfektsionismi eeldava suhtumisega olen enesele kõvasti haiget teinud.
      See ülesanne ka – ma saan paljude asjadege hakkama, kui ei saa, googeldan ja proovin ja olen rahul sellega, kuis tuleb, kogemus nagunii. Aga kui ma mõtlen asjadele, milles ma olen teistest parem või millega ma saan hästi hakkama, siis on suu vett täis. Ma pole Mozart, kuid pagana lahe oli ka 40selt alustada klaveri õppimisega. Või vähemalt seni oli äge kui mahategemine valdavaks sai. Ma saan hakkama, aga ma pole milleski uduandekas. Hea mõelda, et kuskil on keegi veel, kelle jaoks on olemas lihtsalt hakkamasaamise-ilu.

      Like

      1. Esiteks hakkamasaamise ilu ja teiseks see, et sa näed, kuidas sa arened. Et päev, nädal, kuu tagasi olid täiesti saamatu ja nüüd järsku juba mõni asi on nagu suisa ilus. Vähemalt minu jaoks kaasneb vana koerana uute trikkide õppimisega selline rõõm ja uhkus, et ei anna lapseeaga võrreldagi. 😀 Ja üldse ei häiri see, et on hulk 15aastasi, kes seda kõike kindlasti minust paremini teevad.

        Like

      2. Aga osavuse koha pealt – kui on ikka vaja midagi välja tuua, siis mulle on läbi ekraani jäänud mulje, et sa teed megahäid saiakesi ja oskad hästi õmmelda.

        Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s