#life_after_love

Riputamise kunstipärane füüsika.

Mõnikord on inime kavalavõitu ja mõnikord ei meeldi talle, et pole ruuteri paigaldamiseks, võtmete ja kalendri riputamiseks esikus ukse juures riiulit seina küljes.
Noh, et mitte, et meitel seal juba vool oleks või midagi või, et internetti tootev kaabel oleks otsastatud või ei, aga ühesõnaga.
Sai suurest jalakapakust millalgi ammu välja järgitud üks lõikelaud prooviks.
Nüüd tuli meelde.
Ära liffisin, põrandalakki peale määrisin.
Popid, oi oi oi kui popid, kanduridki soetasin.

Ja hakkasin siis mina, õnneks hurraata, asja paika sättima.
Kas mõni nurk meitel siin elamises juhuslikult ka 90 kraadi olema juhtus?
Kas uduäge ggronštein ikka mahub elektrikapi ja riiuli vahele?
Kus ma siis nüüd enne sjuuksi asju mõõta sain! See poleks üldse huvitav olnud. Nüüd aga oli mul põõõnev-põnev. Papist õige nurgamõõduga matriits, siis väike guugel kui koledaid riiulikandureid kohalikus ja mittekohalikus kaubandusvõrgus on, mis nemad maksavad ja, just, millise mõõduga need juhtuvad olema. Kõik olid valed ja koledad ja mittemõistuspäraselt hinnastatud.
Ja siis kukub soe pirn otse lagipähe!
Kas keegi keelab panna ühe kanduri ülevalt hoidma (2 kg vbla on kokku kõigel sellel nännil raskust) ja teise teisest servast teise seina pealt alt hoidma? Sellist seadust pole veel vastu võetud.
Keegi nüüd igastahes vudis nurka laiemaks lõikama.

One thought on “Riputamise kunstipärane füüsika.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s