#life_after_love

Elu väikse pohmelliga.

Kui ma pärast nelja päeva oma valge liivaga paradiisirannalt laste juurde saabusin, siis nagu me teame, polnud pesumasina kanalisatsioon end ise ära parandanud.
Oli ka muid kenasid arenguid, millele ettekäändeid/põhjendusi otsima pole mõtet hakata.
Kas Kotka õppimine oli järje peal? Oli ta jee. Sest kui isa on kodus, siis peab laps ikka ise hakkama saama. Kui ema on kodus, siis peab tema asja järje peal hoidma, kontrollima ja üle vaatama.
Polnud ju ka lapse isa asi teismelisele meelde tuletada, et kui kohe pessu ei minda, siis hakkavad kärbsed ümber tiirlema. See ikka ema asi kasvõi kaughaldusega korda ajada.
Fanamal oli olnud etteheiteid, et puud pole õigeks ajaks tassitud ja seetõttu maja külmaks jäi. Noh, polegi vaja suure sulaga siis kütta. 16 kraadi oli ju plussis!
Ühesõnaga – elu seisis.
Kui me lisame veel siia solvumise, et lapsed ei tundnud isa vastu piisavalt huvi, siis no tõesti. Mis andis mulle alust oodata midagi muud. Või üldse midagi oodata.

Minu neli oma päeva olid ülivõrdelised. Vaiksed. Rahulikud. Minu. Nagu puhkus, ainult, et tööd ja sahmimist oli palju.
Mul on küll kastid nurgas ja sigakülm, aga see tülitsemiskartusest vaba keskkond.. Parim! Nii tahan hoida!
Ma ei näksinud väljaspool söögiaegu, ei tundnud kordagi ärevust või paanikat. Sõin fitlapi stardikast just neid asju, mida tahtsin. Nauding! Suutsin isegi oma esimese hästiplaneeritud koogiteo eepilise läbikukkumise üle naerda. See kõik oli lihtsalt nii teistmoodi. Palju parem kui ette kujutasin. Päriselt!
Väike Hipi käis külas ja tal on ses mõttes õigus, et sõbrad teevadki uue koha kodusemaks. Palju nunnum oli see õhtu. Ei osanud enne ise tähelegi panna kui tema sellele tähelepanu juhtis, et minu juures on täiesti vaikne. Ongi! Võib-olla ma ikkagi olengi introvert. Ok, olen. Ma oleks nagu pika nädalavahetuse puhanud.

Nüüd tuleb laste juures jälle järje peale saada. Kotka õppimine eelkõige. Homsest jälle päriskooli.
Pole vist vaja öelda, et koristamine on ja jääbki minu asjaks. Vähemalt on mul nüüd võimalus ilma isa ambrasuurile viskumiseta lastelt üht-teist nõudma hakata.
Ja remont vist ka siin minu asi, sest Kotkas on oma toas vahepeal tapeedi tõsiselt narmendama kiskunud. Olla igav olnt.
Seda ka, et ma sain imelisest kohast uskumatu hinnaga kase liimpuiduplaadid, riiulid tulevad minu juurde kööki, ja ma võiks vist nüüd ühele poisile ka lihvimist ja peitsimist näidata. Et tal igav poleks ja viimanegi tapeet seinast ise maha ei tuleks.
Kas ma ütlen, et esimese päeva õhtuks kõik see laps ja loom mulle sülle ronis?

5 thoughts on “Elu väikse pohmelliga.

    1. Morgiele –Selle peale mõtlesin täna ka…et asi juhtus isa vastutusalas ja ma selles olukorras ei tormaks ise uut tapeeti panema. Teisalt- noorele inimesele võib tapeetimise nippe tutvustada küll, et ei kasvaks uus põlv peale kes arvab, et “see pole ju sul raske teha” .,,

      Liked by 1 person

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s