#life_after_love

Mööfi ja tema suguselts.

Asjadel on kombeks persse minna ikka hulgi.
Eile õhtul, kui me parajasti Kotkaga kaesime täiesti üdini vale tiigrihäälega Jääaja neljandat mutakat, oldi kirjutet skaipi, et hakatakse ikkagi laste juurde linna tulema.
Muidugi tuli mul kähku minema kaapida. Kanalisatsiooniprobleemi ma ju ära ei lahendanud, ainult ratsisin, seega tüli on jätkuvalt õhus.
Ja siis selgus minu juures, et arvutisse enam sisse ei saa. Mitte ühegi nipiga! Ehk et tuli julgust kokku võtta, helistada ja ikkagi , nagu paremates peredes öeldakse – nõuda, sundida ja kraaksuda. Aega pole sellega tegeleda, homme tööpäev, pessu minna ja magada tahetakse ka, linnagi pole veel jõudnud. Võib-olla millalgi peale tööd homme-ülehomme..vaatab..
Tegelesin siis mõistmisega.
Sain aru, et ma olen kogu selle Linuxi ja virtuaalse massinaga ikkagi kaelani kuses. Nagu elektrigagi. Liiga palju sõltuvust.
Lubati mul lõpuks siiski kastiga laste juurde tagasi sõita. Vaadati vastu ööd seisu. Ongi nutuselt! OK, ma ei kaota suurt midagi, sest enamus kujundust, jms tööd jäi serverisse, aga otselingid, bookmargid ja pässvöödid suure tõenäosusega lähevad siiski kõik. Päevake asjade taastamist, võibolla kaks. Pole midagi turvalisemat pilve tõmbamisest (või paberile kirjutatud linkidest ja salasõnadest), tahaks nüüd öelda ilmselt. Kokkuvõtteks on siiski, vaatamata kahjudele, mingi tõenäosus ses äkznis kast kuidagi reanimeerida, öeldi. Vaadatakse peale tööd edasi.
See tähendab juba väga suurt tuleohtu. MINU asjaga on vaja tegeleda. Sellesse on tülgastus ja põlgus juba sisse kirjutatud. Ok, jah, ma tegelen samal ajal Kotka ja distantsõppe ja söögitegemise ja majapidamisega, kuid midagi väikest võib ju ikkagi häirida. Taipohh kui ma valesti hingan! Siis võin ise oma arvutirondi võtta ja sellega kasvõi sitale sõita.
Öösel ma ei maganud. Õudukad. Kõhus hakkas vastu hommikut rõvedalt keerama ja pea otsustas ka lõhkuma hakata. Närvid. Võib-olla.

Tal on kolm A4 lehte tegemata töödega ja mina muudkui nõuan, et ainult minu probleeme lahendataks.
Ta on väsinud. VÄ-SI-NUD! Aga mina sellest muidugi aru ei saa.


Ühel hetkel olen ma sellest hirmust vaba ja õpin hirmuta elama.
Täna ja homme elan tunnikese korraga.

2 thoughts on “Mööfi ja tema suguselts.

  1. Aga miks sa temal palud vaadata? Kas muid variante pole? Ja alati on ju võimalik kasutada teenust, ei pea kartma, põdema ega alanduma. Ja kui teenust mingil põhjusel kasutada ei saa, on tänapäeval ju igaühel vähemalt üks sõber või hea tuttav või siis sõbra või tuttava tuttav, kes on IT-asjanduses kodus. Ja viskab pilgu peale. Kui midagi ülemõistuse keerukat pole, siis sõbramehe poolest. Oleks ma lähedal, pakuks oma poega, aga kaugus takistab. Liiatigi, KUI sa enam ei palu temal probleeme lahendada, on tal hoopis vähem, millega sind terroriseerida.

    Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s