#life_after_love · h6bedane

Jõulised sõnad ja väelised mõtted.

Aastaid, liialdamata, tõesti, aastaid olen ma sellest inimesest mõelnud kui kõige-kõigemast ja rääkinud temast jumaldavas kõneviisis. Päriselt minuga kohtunud inimesed on kuulnud. Andekas insener, kuldsete käte ja lennuka leiutajamõttega, pere eest hoolitsev – meil ongi kõik olemas. Kohusetundlik ja hoolas. Olen teda hoidnud, toetanud, armastanud nii sõnades kui tegudes andes endast parima, mida oskan. Päriselt. Päriselt-päriselt.
Sest sõnal ja mõtel, tegudel nagunii on ju jõud.
Või?
Aga järjest rohkem on see tähendanud minule ära talumist, leppimist ja kannatamist. Mõtlemist, et mida ma ikkagi valesti teen, et vastu tuleb vaid tõrjumist, põlgust, ignoreerimist ja naeruvääristamist. Mõtlen veel rohkem, et kõik on hästi? Autosugereerimine. Panen nimetissõrme vastu pöialt ja .. ommmmmm…..
Mõistan veel rohkem, et minu 50 senti kallima pintsli ostmise pärast lambaks sõimamine on lihtsalt tema hirm, et ma raiskan liiga palju raha, aga töö peaks sellegipoolest just täna tehtud saama.
Olen jõudnud etappi, kus ma ei julge ühtegi rahalist otsust teha, sest kuskilt võibolla oleks saanud veel odavamalt. Määä-ääää. Ja loomulikult saan ma siis otsustusvõimetuse eest nii, et tolmab, sest töö on ju vaja ära teha ja kaua see ikka venitada.
Tunnustan tema loodud lahendusi, need ongi tõesti väga head, aga kuulen ikkagi kuidas ma poen ja lipitsen. Sest ma, ullike, ju ei tea kuidas tegelikult veel paremini teha oleks saanud.
Püüan veel enne kui ta arugi saab, teha tema eest ära rutiinseid töid, mõte ja tegu, sest need pole ju rasked ja saan teada kuidas ma ikka nii loll olen ja ei oska ning ei saa aru kuidas ja mida ta tegelikult planeeris ja kuidas tegelikult oleks pidanud tegema.
Kuulan huviga tema ekre-suunalist maailmavaadet, kus minusugused oleks pidanud juba ammu Kanadasse emigreeruma.
Väärtustan tema arvutis toimetada tahtmist ja nokin mööda maja unise peaga ringi, ei saa magama minna, sest ma magan raamatutoa põrandal tugitool-voodis? *
Olen aastaid häälestunud tema vajadustele, usalduse võitmisele ja hoidmisele ning turvatunde loomisele (tähenduses ei kuluta raha ja ei kepi mööda küla ringi).
Mõttel on jõud!
Vaadake mind, ma mõtlen maailma heaks!
Ma pean lihtsalt veel rohkem püüdma, eksju! Rohkem mõtlema, et see kõik ongi normaalne ja nii peabki. Ma ise olen süüdi. Mõtlen ja tunnen ju valesti kui mul ikkagi halb on. (NB!)
Jõuan raskesse sotsiaalfoobiasse ja “mõõdukasse” depressiooni. Sisuliselt magan kaks aastat oma elust maha, ega teagi, et üks mu lemmikpaar on selle ajaga lahku läinud.
Kuulen rahaliselt väga kallilt ja hinnatud terapeudilt kuidas peaksin oma vajaduste eest ka seisma.
Siis ma võtangi end mitu kuud kokku ja palun oma abikaasalt ainult ühte – palun ära kritiseeri mind, sest see lõhub mu hinge ära.
Ja nüüd on neil sõnadel tõesti jõud! Esimest korda kahekümneviie aasta jooksul!
“Mulle ei meeldi see feministlik positsioonisõda!”
Selle lause all on aga raamat “Miks ta seda teeb?” ja Eero Epneri artikkel “Sest nad saavad”.
Nüüd sellest tulebki sõda.
Ja ma ei tahtnud mitte kunagi end sugugi mitte sellesse kohta väeliselt välja mõelda, kus mul tuleb iga kokkulepe välja võidelda, sest ükski sõna ei pea.
Kuidas mu siiralt headel sõnadel ja mõtetel ja isegi tegudel on nii perekonda lõhkuv jõud olnud? See on küsimus, mida ma iga kord enesele esitan kui räägitakse sõna jõust.


* Üks kord juba ütlesin, et tahan ära magama minna. Teine kord veerand tunni möödudes veel. Ootasin viisakalt natuke veel.
Panin magamisriiete peale teksad ja jope. Sõitsin pelgupaika magama. Kukkusin voodisse.
“Kus sa olid?”
“Läksin magama”
“Sa oleks võinud ju inimese moodi rääkida!”
Inimese moodi rääkides peab olema ka inimese moodi kuulaja.

33 thoughts on “Jõulised sõnad ja väelised mõtted.

  1. Mul on tunne, et me sinuga räägime erinevat keelt “väestamise” osas. Ma otse loomulikult ei pidanud sõnajõu all silmas, et sa “peaksid maailma heaks mõtlema või rohkem püüdma” või et miski on “sinu viga”. Minu point oli, et korrates, kasutades, kirjutades ikka ja uuesti sõnu ja väljendeid, mida su mees sinu kohta pruukinud on, ja teda jätkuvalt peremeheks nimetades, olgu või sarkastiliselt, hoiad sa end nö. jakihõlma pidi vanas mustri roostes naela otsas kinni, selles mustri, milles sul, nagu sa ütled, halb ja valus elada on.
    Jaa, tõsi, vanad sõnad, vanad valud ei KAO kusagile, aga neid jätkuvalt pinnal hoides ei ole uutel, parematel elamustel ja olemistel ruumi, et peale tulla. Nii mõistan mina seda sõna väe asja 🙂

    Liked by 2 people

    1. Vägivallast rääkivad raamatud ütlevad, et kui ma mõtlen ainult heale, surudes alla seda, mis haiget teeb, on mul suurem oht veelkord ja siis veelkord parandama ja heastama hakata. Mõni terapeut lausa soovitab nimekirja nähtavale panna, et ei tekiks kiusatustki, vaid et oleks kogu aeg silma all, miks on see lahkuminemise otsus tehtud.
      Ma ei tea mis õige on.

      Like

      1. Ei, loomulikult ei ürita ma spetsialistidega konkureerida, liiatigi soovitan end alla suruda – absoluutselt tõsi, et valvsust ei tohi kaotada ja tuleb meeles pidada, miks lahkuminek toimub/toimus, muidu oled vanas vaos varsti tagasi. Võib-olla on asi minus kui lugejas, et ma su teksti sellisena vastu võtan – ennast (st. sind, kirjutajat) nõrgestavana, allasuruvana? Ka paar teist lugejat loevad sama välja, nagu eelmise postituse kommentaaridest selgub.

        Liked by 1 person

      2. Kesktee on kuldne.
        Suhtlemine pole võimalik ühepoolselt.
        Hea suhe pole võimalik, kui teine selle nimel sama palju ei pinguta.
        Sul on õigused, tal on õigused, kui need omavahel ei klapi, siis tuleb läbi rääkida, kui läbirääkimised ei õnnestu, siis… Keegi pole sunnismaine. Ühise piiri säilitamine pidevate piiritülide hinnaga pole kohustuslik, aga sama vähe on kohustuslik lasta seda seda piiri kogu aeg enda poole laiendada, mille tagajärjel riik “Mina” üha kitsamaks jääb.
        Võib meenutada nii halba kui head. Head ju oli. See ei õigusta halba ära.

        Võimalik, et teise inimese “Peremeheks” nimetamine annab talle su enda mõtetes tõesti liiga suure võimu. Sul on vaja ära pääseda ja selleks oleks kasulik see võim väiksemaks ehk siis võimu kandja pisemaks teha.
        Nimeta ta näiteks… Partei juhiks. Tal on oma partei, sul oma. Näiteks.

        Like

      3. …pisemaks või kaugemaks. “Peremees” on väga lähedane võim, vahetu. Keiser oleks kaugemal, jumal kõrgemal, perspektiivis väiksemad.

        Like

  2. Sa oled vapper!
    Inimesel võib olla tohutult palju häid omadusi, aga kui ta võtab oma naiselt ära eneseusu ja -kindluse, siis ta ei ole hea mees. Ja nii ongi.
    Suhe on ikka tiimitöö.
    See ei pruugi olla sõda, lihtsalt emotsionaalne lahti laskmine. Kui sa suudad enda sisse kasvatada väikese saare, mis on ainult sinu oma ja kus sa oled ilus, tark ja osav ja väärtuslik ilma, et sa peaksid midagi tõestama, siis sa oled juba võidu poole teel.

    Liked by 2 people

  3. Ahaa, mul praegu välgatas. Ütled: “Kuidas mu siiralt headel sõnadel ja mõtetel ja isegi tegudel on nii perekonda lõhkuv jõud olnud? See on küsimus, mida ma iga kord enesele esitan kui räägitakse sõna jõust.” Siia ongi koer maetud! Illustreerib suurepäraselt, miks mulle su tekstid ennasthalvustavad tunduvad. Miks ometi sa seda küsimust ENDALT küsid? Seda tuleb TEMALT küsida. (Õigemini, küsimise aeg on juba ammu möödas, las ta jääda.) See on sama, kui mina küsiksin endalt (suvaline näide, võib tõena võtta, võib ka mitte), mida MINA valesti tegin, et mu eelmise elu partner minu teadmata saja naisega magas ja muid sigadusi tegi. Seda pidanuks TEMALT küsima.

    Like

    1. …. ja pisut ebaselgeks jätsin vist selle osa, et peale NENDELT küsimist ja vastuse saamist a la “naine on paha, vaene mina” peaks ka NEILE selge olema (või kui ei ole, siis tuleb selgeks teha), et vaieldamatult kehva suhet, olgu see kuitahes pikk või lühike olnud, pole mõtet elustada, st dubleeriva kuusega kohale ronida (sinu keiss) või restoranide ja roosidega moosida (minu keiss). Aga NAD tahavad “to have their cake and eat it too”, kui kohalikku keelt kasutada. Kui seda NEILE jätkuvalt võimaldada, jääb võimaldaja elu lõpuni oravaratast tallama.

      Like

      1. Ma igaks juhuks lisan, et PÄRISELT ei lähe muidugi kuskile midagi küsima. See mees on niigi liiga kaua juba renti maksmata su peas elanud, pole mõtet ta peale veel rohkem energiat raisata. Kui sa koerasita sisse astud, siis sa ei hakka junniga diskuteerima, vaid proovid oma kinga puhtaks kasida ja edaspidi sitta vältida.

        Liked by 2 people

      2. Jaa, loomulikult, Rentsil õigus, selles staadiumis ei lähe enam PÄRISELT midagi küsima. Mu jutt oli otsapidi kujundlik, ärdagu võetagu sõnasõnalt.

        Like

  4. kommentaar haihtus kuhugi, proovin uuesti.

    Mis on mulle siin silma torganud:

    esiteks selle postituse kohta enam-vähem sama, mida Epp märkis: sa võtad nagu kogu vastutuse enda peale, kuigi päriselt ei saa teiste inimeste eest nende tegusid teha.

    Üldiselt blogi kohta: regulaarselt loen siit olukordadest, mis ajavad mul kulmu kortsu ja käed rusikasse, ma lähen mehe peale vihaseks. Aga kirjelduste keel on suunatud hoopis sinu vastu. Nagu sa pööraks kõik loomulikud pahameeletunded iseenda vastu. Mis võib olla ellujäämisstrateegia olukorras, kus teiste vastu negatiivset tunda on rangelt keelatud ja eluohtlik. Aga kui olukord on nii halb, siis jah, pikas perspektiivis oleks vaja sellest välja saada, et saaks ometi hakata ka teiste peale vihastama, kui nad nõmetsevad.

    See meenutab mulle natuke seda, kuidas ma ise jupp aega pärast koolivägivalla kogemist mäletasin neid mälestusi justkui väljastpoolt, ma olin sel perioodil justkui omaenda silmadega nägemise ära kaotanud.

    Omast kogemusest tean, et enda vastu pööratud tunnete tagasipööramine ja oma silmade tagasisaamine võtab aega ja võib-olla ei saa seda isegi elu paranedes kohe teha, kõigepealt vaja jõudu koguda. Aga kui lõpuks õnnestub, siis hakkab kergem ja rahulikum.

    Niisiis head jõukogumist!

    Like

    1. Jah. Notsu võttis taas kord selgelt kokku selle, mida mina väljendada püüdsin, aga nii tabavalt ei õnnestunud: “kirjelduste keel on suunatud hoopis sinu vastu.” Just. Seesama süüdistuste enda vastu suunamine (olgu või ainult keeleliselt, kirjanduslikult) on mu meelest nõrgestav, mürgitav. Täpselt seda ma pidasingi silmas, kirjutades, et sõnadel on vägi.

      Liked by 1 person

      1. Lisan kõrvalepõikeks, et nimetad oma tulevast elupaika “pelgupaik”. Sõna jõud:) Mille eest põgened?
        Mida arvad, kas see koht võiks olla “kodu”?

        Like

      2. Oota, koduks peab koha kasvatama. Anna aega. Esialgu on “koht”
        Ma olen üle poole oma elust elanud kohtades, mitte kodus. Mõnd kohta koduks pidada on tegelikult ohtlik. Kui kodust ilma jääd, siis see on valusam, kui kohast ilma jääda.

        Like

  5. Sarikommenteerin 🙂
    Kusjuures mu meelest argumendid nagu “andekas insener, kuldsete kätega, pere eest hoolitsev”, naiste puhul “hea perenaine etc” on kuidagi… keskaegsed. Kui pole just tegemist perega, kus imikud majas (ning ka siis saab lahku minna, nagu elu näidanud), ei pea kumbki pool end kooseluks SUNDIMA. Lihtsalt ei sobi (enam) omavahel, kas siis füüsilise või vaimse või mis iganes poole pealt, ja jutul lõpp. Aga häda ongi selles, et nii inimlik on tahta koogitükki säilitada ja samal ajal seda ka süüa…

    Like

  6. Ehk siis: praeguses olukorras on sul vast tervislikum sõimata pigem teda, kui iseennast, uuesti, tema sõnadega. Jah, see frustra on tervislik endast välja saada, aga samavõrd on vaja end uuesti heade sõnadega üles ehitama hakata. Ma suudan. Ma oskan. Ma saan hakkama, olen tark, osav ja andekas. A nemad – mingu nad ka õige p…. sse (väga väga naise sõnadega, mis on antud olukorras minu meelest täitsa kohased, pardon my french).

    Liked by 3 people

  7. Kunagi kuulsin väljendit “armastuse väljateenimine”. Ma ei saanud siis päris hästi aru, et mis mõttes. Nüüd loen ja …see ongi seesama. Nagu. Armastuse välja teenimine (mida ei tulnudki). Iseenda mahasalgamine ja kõigest ilma jätmine seal juures.

    Küsin nüüd väga otsekoheselt. Läheb vist juba nn kordusesse aga…
    Mis on mölaklikult käituvas mehes nii imelist mille nimel tasub midaiganes taluda?
    Olen aru saanud, et see pole ei seks, raha ega muud naudingud…Mis on see võlujõud mis paneb sind teda ülistama? Mille nimel lased end alandada?
    Millest see tuleb, et ennemini “annad meile märja kaltsuga vastu nägu” kui arvad et sa “ei vasta meie ootustele”, ennemini lärmad lastega kui miski ei meeldi kui et ütled oma mehele paar krõbedamat sõna kui tema käitumine on vastuvõetamatu?

    Like

    1. Sa ei kujuta ette kui palju on räägitud ja palutud käitumist muuta. Vastus on enamasti, et peaksin õppima oma emotsioone talitsema.
      Ülejäänud küsimuste osas luban järele mõelda.

      Like

  8. Ja ükski kommentaator siin ei ürita sind maha teha või süüdistada. Ma usun, et võin kõigi nimel öelda, et sa oled väga hea ja me tõesti hoolime ning püüame sind toetada ja väestada. Sinu heaolu läheb meile korda. Sa oled väga palju paremat väärt kui selline elu.

    Liked by 1 person

  9. Muide, mulle täiega meeldib see, et sa lihtsalt rahulikult istusid autosse ja sõitsid mujale magama. Teise inimese käitumist muuta ei saa, enda oma saab. Minu meelest igati õige valik.

    P.S. Saatsin sulle mõne päeva eest kirja ka, aadressilt jailbreax@hotmail.com, sest ma jätkuvalt tahaks sulle saata kokkulepitud soolaleivakingitust, millest nüüdseks on juba saanud jõulukingitus ja ilmselt saab aastavahetusekingitus. Nii et kui ühel hetkel aega on, vasta. “Ma Teile kirjutan – mis enam?”

    Like

  10. Mulle tuli (öösel!) täpselt sama küsimus pähe mis kaerahelbekesel: miks sa nimetad oma tulevast elupaika “pelgupaigaks”? See on nii… mitteväestav, kui vana hea sõnajõu trummi tagumist jätkata. Peremees, pelgupaik… kõrvaltvaataja tahaks kõva häälega karjuda: “Miks sa teed endale niimoodi???”

    Kusjuures lisan veel ühe olulise aspekti. Ma ei tea teiste siinkõnelejate eest rääkida, aga minu juttu ära võta 100% sinule suunatuna. Osa sellest, mida ma ütlen, on eelmise elu Epule suunatud, praeguse elu Epu suu ja sule läbi. Mu meelest läheb laiema publiku poolt kogetud ilu või valu käsitlevate blogiteemadega tihtipeale niimoodi, et kommentaarid muutuvad ebaisikuliseks, st. kommentaarid ei käigi nii väga enam blogija/teemaalgataja pihta, pigem vaatavad kommentaatorid_endasse_ja _oma_minevikku. Ja antud teema puhul tõuseb minevikust igasugu saasta. Aga näe, kommentaatorid, nemad on tuhast tõusnud 🙂

    Liked by 1 person

    1. Mulle kusjuures just meeldib “pelgupaik”, sest minu jaoks on selle vaste ingliskeelne safe haven ning see lihtsalt tekitab nii turvalise tunde. Minu jaoks on minu kodu ka pelgupaik muu maailma eest. Slaava boogu, kui keegi norima tuleb, tahan muu maailma eest peidus olla, siis olen.

      Liked by 1 person

      1. P.S. Läksin ja vaatasin sõna “pelgupaik” tähendust eesti keeles, Wikipeediast: ” Esimene sõnaosa on eesti keeles osaliselt segunenud väljenditest pelg ja pelgama.” Mistap üksühele ei saa inglisekeelse vastega ilmselt võrrelda, kuna “pelgama” ja “safe” kannavad erinevat tähendust. Andestage semantikafriigile :-), kisub teemast jupp maad välja juba, saan ise kah aru.

        Like

      2. keelepragmaatikafriik ütleb nüüd vahele, et n.ö surnud metafoorid või etümoloogiad ei ole nii olulised kui see, mida inimene rääkides oma jutuga öelda tahab.

        Etümoloogiafriik juhib tähelepanu, et “pelg” kui varjupaik võis küll kuskil indoiraani algkeele faasis olla pelgamisega seotud, aga etümoloogiasõnaraamatust tundub, et need kaks tüve on eraldi laenatud.

        Varjupaiga tähendusest:
        https://en.wiktionary.org/wiki/Reconstruction:Proto-Germanic/felhan%C4%85
        (“sisse minema; peitma”).

        Aga Wiktionary etümoloogiakirjete järgi oleks “pelg(ama)” justkui uurali tüvi, aga “pelg” kui pääsemine, varjupaik germaani oma. Vbla pole isegi kuskil indoiraani minevikusügavustes seotud.

        Like

      3. muide, Epp, seesama wikiartikkel (kus see segunemiselause on minu arust segaselt sõnastatud) jätkab: “Sõna pelg tuleneb alggermaani keelsest sõnast felχan, felgan (‘peitma, varjama’) ja sõna pelgama (‘kartma, ehmuma’) on kas indoeuroopa või soome-ugri päritolu. ”
        Ma saan sellest kokku aru nii, et kõlalise sarnasuse tõttu on hiljem vahel seostama hakatud. (aga seostamiskohustust ei ole.)

        Like

    2. “ei ole nii olulised” on tglt liiga karmilt öeldud, sest eri inimesi huvitavad eri asjad. Pidasin silmas lihtsalt seda, et see, mida sõna vanasti tähendas, ei ole igas mõttes selle sõna “õige” tähendus – ega õigem kui see, mida sõna tänapäeval tähendab.

      nt “vist” väljendab ebakindlust, hoolimata sellest, et algtähendus oli tal “kindlasti”. ja “siunama” sajatamist, kuigi algselt tähendas õnnistamist ja etümoloogilselt lihtsalt “märgi tegemist”.

      Like

  11. Ehh, pelgupaik…
    Sõbrad! Mu vanaema, kelle juures ma väga väiksena kasvasin, oli usklik. Ta mõnikord palvetas ning laulis kindlast linnast ja pelgupaigast. Ma siis ükskord küsisin, et mis see pelgupaik on ja vanaema ütles, et see on selline väike koht, kus on alati hea olla.
    Kirikulaulu originaal on muidugi kindlast linnast ja varjupaigast, aga vanaema laulis just pelgupaigast. No ja eks koduni ole sel tundel ju ka veel natuke maad minna, las seni olla pelgupaik ma mõtlesin.

    Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s