#life_after_love · h6bedane

Eneseviilutus.

Katarina kirjutab. Ja hästi kirjutab. Pilt on ka imeilus.

Ma ka (juba natuke) usun, et suhe vajab kahte osapoolt. Aga erinevalt vonB-st tean ma täpselt, mida ma valesti tegin.
Kahjuks, jah, seda ei saa parandada. Ei enam ega ka tulevikus.
Ma ei hakka kunagi rõõmuga koristama nagu teised naised. See on minu jaoks asi, mis on vaja ära teha. Kohustus, et entroopia päris üle pea ei kasvaks. Proovisin seda rõõmuga varianti ka. Millalgi ammu ilmus “Pere ja kodus” üks iga päev natuke koristamise tabel. Kuu aega täiesti teadlikult tõstsin iga päev asju oma kohale tagasi, pühkisin üle päeva tolmu ja pesin põrandaid, triikisin kõik pesu. Nagu tõeline koduperenaine. Ja ma tundsin end lõpuks täiesti lollilt. Ma tegin seda üksi! Teised majas mängisid arvutis, vaatasid televiisorit, lugesid raamatut või tegelesid millegi muu meeldivamaga. Nad isegi ei märganud, kuidas särk jäi toolileenile, ajaleht söögilauale, pliiatsid põrandale. Mul polnud ju raske kui ma juba nagunii koristasin.
Mingid asjad teen ma praegu ka iga päev ära, kuid kellegi teise tagant enam asju ei tõsta ning iga päev lapp seljas mööda maja ei lenda. Kui peremeest kodus pole, saab ka lastelt nõuda, et need midagi ikkagi ise enda tagant ära koristaks. Vastasel juhul tuleb teha koos lapsega ehk siis laps vingub maailma ebaõigluse üle, mina üksi koristan ning peremees kritiseerib mu lapsekasvatamisoskust.
Lisaks see “Kas meil on?” Igasugust sodi tuleb alles hoida, sest äkki läheb vaja ja pole ju raske. ON! Mul lihtsalt ei ole neid lihtsalt tagavaraks asju kuskil hoida. Miks need asjad igal pool jalus on? Miks need riiulid, karbid, kummutid, kapid nii palju peavad maksma? Kas meil on? See ei lähegi paremaks. Mitte kunagi.
Söögitegemiseoskust ka parandada ei anna. Alati leiab midagi, mida saaks veel paremini teha. Ei see pole kriitika, lihtsalt tähelepanek edaspidiseks.
Välimus. Kaasasündinud. Keskmine või natukene alla selle. Kati on küll alati sätitud ja mees küll ei peaks naise välimust kinni maksma, ikka ise tuleks selleks raha teenida. Minu sissetulekute tase pole kunagi võimaldanud enese välimuse peale nii palju kulutada kui Kati seda lubada saab.
Kui me nüüd trennist räägime, siis klassikast ei saa üle ega ümber: “Kui huvi ja raha on, miks mitte. Aga kuhu sa lapse paned?”
Kammitud ja pestud olen. Võib olla sellepärast ei saagi kuhugi terve karjaga minna, sest nii häbi on sellise naise pärast. Aga teha pole ka midagi kui ei saanud ju ilusamaid naisi kätte.
Voodist me parem ei räägigi. Labane. Köögitüdruk. Sunnin. Ei ole piisavalt märg. Võiksin seda ise teha, sest ega mees mingi masin ei ole.
Lapsekasvatamisest ma ka vist juba rääkisin, et olen vägivaldne ja hoolimatu ema.
Lisaks nõuan midagi, aga egas perekonna pärast saa omi asju tegemata jätta.
Kui lisada ka emotsionaalse läheduse vajadus ehk pugemine ja lipitsemine, siis minu puhul pole küll ju imestada, miks ma üksikuks jään.

5 thoughts on “Eneseviilutus.

    1. Sest ta ei saanud ilusamaid naisi kätte ja lootis et ehk saab mind oma käe järgi kujundada.
      Eks naine muidugi surus nurka ja ajas lõksu ka.

      Like

  1. Oot, mis rõõmuga koristamise juttu ma siit loen? Ma jälestan koristamist! Ja nõudepesu! Hea, et mul mees koristab, kui ma seda ise teen, muutun tigedaks, kui peaksin üksi tegema, siis väga tigedaks. Rõõmu annavad muud asjad.

    Like

    1. …aga mina muidugi olengi vägivaldne (füüürer! Piiran lapse arvutiaega!) ema, kelle jaoks pole üldse probleem öelda äsja saiu küpsetanud ja kõikvõimalikku laga maha jätnud köögist lahkuvate lapsele: “Laps! Tule tagasi ja korista enda järelt ära!”

      Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s