#life_after_love

Verine haavaleht

Õpetaja, kellele ma remonti teen läks täna kooli ja mina kaapisin tema juurde edasi tegutsema. Minu isolatsioon ju lõppes ka.
Lagi värvitud, tapeet seinas.
Ja siis ma lõiksin peaaegu viimase paani servaga nunnult ja korralikult sisse!
Paanikaosakond avatud!
Mitte sellepärast, et kõik kohad said väikesest haavakesest verd täis, vaid et ma pidin ära haldama ka teepealsesse poodi kellaajaliselt ette tellitud terve pere nädalatoidu.
Nüüd ma pean helistama ja paluma kedagi teist perekonnast isolatsioonist minna ja lasta see kott autosse tõsta! Ühtlasi pean ma tunnistama, et ei oska oma aega planeerida ja tööga ka hakkama ei saa.
Etsiis.
See, et mu töömaa on verd täis ja tööriistad ka ja see pandav tapeet ei kannata enne seinaminekut märjaks saada tundus korraga nii tühine.
Ma pean helistama ja paluma kodustelt(!) teenet, sest mul muidu jääb pool tundi puudu, et töö ära lõpetada – vot see on ületamatu takistus!

Kirsiõieingel sõitis toidu järgi.
Koristasin vere ära.
Värisesin nagu haavaleht.
Lõpetasin töö arvatust tund aega hiljem, sest hakkasin ärevusest – ma ei saa ju hakkama nii nagu planeerisin – vigu tegema ning pidin kõike mitu korda üle kontrollima.

Mina olen pidanud varemgi saama rööpräheldud kui midagi ootamatut juhtub. Planeerima, helistama, organiseerima, abi paluma.
Ma ju tean, et peremees distantseerib end kohe kui minul peaks abi vaja olema ja kui mingi temaga seotud plaan ootamatuse tõttu muutub, tuleb sellest ainult jama. Ega ma talle muul juhul helistagi kui ainult siis kui temaga seotud plaan katki jääb. Ja siis ma ju tean, mis tuleb. Kriitika. Et ma ei saa hakkama ja kas nüüd tema peab oma tegemised minu pärast pooleli jätma või oma asjad ümber korraldama.
See on ja jääbki nii.
Ma peangi ise hakkama saama. Nagu siis kui ma oma elu seni ainsasse enda põhjustatud avariisse sattusin. Parkimisplatsil peremeest oodates, kes kohale tulles sai ikka eriliselt tigedaks ja võttis takso, et omi asju edasi ajada. Meie auto jäi terveks, teine osaline lükkas peale politsei kutsumist näpuga pleki sirgeks tagasi ja sõitis minema kui mulle süüdimõistvat protokolli kirjutati. Muud hullu polnudki midagi kui et mind viidi haiglasse, kaks kuud tollest väiksest kõksust käisin kaelalahasega .
Tegelikult ma sellest ajast saati ju tean, et peangi ise hakkama saama.
Mis ka ei juhtuks, päike tõuseb homme ikka idast. Võib-olla vaid tibanene lopergusemana.

2 thoughts on “Verine haavaleht

  1. Ma väga ei tea neid poevärke:) aga vbl oleks olnud mõistlikum poodi helistada ja toidu kättesaamine u 1 tund hiljemaks organiseerida? Meelerahu huvides oleksin samas olukorras vist sedapidi proovinud.

    Like

    1. Alati ei tule kohe selle peale. Ärevus lülitab pealegi igasuguse probleemilahendusvõimekuse üsna tõhusalt välja. Aga võib-olla oleks see mõte edaspidiseks kasutamiseks sarnastel juhtudel.

      Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s