#life_after_love

Kadripäev on naiste päev.

Ok, ajakirjanikud ei pea ka tasuta töötama (kuhu reklaamiraha küll läheb?), aga kuna ma ei oska leida seda võimalust osta 1x see 1 artikkel arvutist, mitte mobiilimaksega, siis vaid juhtlaused:

25. novembril on rahvusvaheline naistevastase vägivalla vastu võitlemise päev. 
Eesti Päevalehega vestelnud naised räägivad, kuidas nad enne oma vägivaldsest elust lahkumist otsisid internetist lugusid, kus räägitakse, kuidas vägivaldsest suhtest lahkumine ja edasine elu välja näeb. Nad otsisid ka edulugusid, kus räägitakse, et polegi nii hull ja kui õnnelikud ollakse nüüd. Kuid nad leidsid vaid lugusid, kus räägitakse oma läbielamistest. 

Et siis.
Teivashüpe ja tõkkejooks. Maksumüüri taga.

Edit:
Väike hipi jagas oma paketti.
Jeah. Sellega kaasnev n..s on töös.

Aga ma tahan lugeda!

Jätkub…
———————-
Ja…
Antagu andeks mu vabakujuline refereerimine, aga see ON oluline teema. Värskelt vägivallast rääkiva raamatu järele haaranuna võin öelda, et õhus juba nagu mingit teadmist hakkab tekkima. Mitte ainult minul.
Ühesõnaga.

“Sa oled nii ära taltsutatud, et sul pole enam oma mõtlemise kohta,” võtab Pärnu naiste tugikeskuse juht Margo Orupõld kokku lähisuhtevägivallast lahkunud inimeste mõttemaailma.

Nii ongi. Isegi siis kui ei jää peksmisest märke on ajus midagi, mis blokeerib kõik muu ära. Juhtudki korraks murduma ja kellelegi rääkima, siis kuuldes süüdistusi à la “miks klammerdud” ja “ise loed loll, et ära ei lähe” kukud pigem tagasi. Sa tead, et oled küll uppumas, aga appikarje peale võtavad sillal olijad oma selfifonid välja, et sind veel rohkem alandada niigi sõnnikuses seisus. Justkui korrates juba tuttavat kodust mustrit – sa ei saa millegagi hakkama ja kellel sind õigupoolest vaja peaks olema.

“Kõige raskem saab olema esimene suhtest väljumise aasta,” tõdeb 11 aastat vägivallaohvritega tegelenud Orupõld.

Võtkem teadmiseks!

Vägivaldsest suhtest väljatulek võtab keskmiselt kolm aastat. Kui sa seda tead, kannatad sa selle aja ära. Infot, ükskõik kui terav ja karm see on, ei tohi ilustada,” tõdes Orupõld.

Võtkem veel rohkem teadmiseks!
See on siis nagu lõualuupõletik. Pikk protsess, aga saab ükskord ikkagi läbi. Palju vähema kui 25 aastaga. ma siin mõtlen, et räägitakse poolest sellest ajast, mida suhe kestis. 12,5 aastat. Aga 3 on küll palju parem kui 12.5

“Ma ei soovita kellelgi hakata üksi üritama ja jalgratast leiutama. Oht, et lähed tagasi või jooksed kohe uue sellise mehe juurde, on väga suur”

Üks üleelanuist

Tere tulemast reaalsusesse!
Siia mul vastust ei ole, sest naiste turvakeskuses ligikaudu 10 aastat tagasi jäeti mind ukse taha. Sest mees ju ei peksa ning kohti ei jagunud isegi vigaseks pekstud naistele-lastele.
See raamat soovitab tagasijooksu vältimiseks teha nimekirja kõigest juhtunust ning see nähtavale kohale silma alla riputada. Vaatamata kõikidele nunnudele heasoovlikele esodeerikutele kavatsen ma selle variandi ära proovida. Sest ma võiksin terve seina täis kirjutada neid peas kummitavaid lauseid.

“Tagantjärele tean, et kartsin edasise sada korda hullemaks,”

Üks üleelanuist

Vot see on küll elumuutev teadmine!
Minu hallolluses on praegu ainult üks suur hirm kui arvan, et enam hullemaks minna ei saa, et siis läheb vastavalt Murphy seadusele ikkagi. Kolmes eksemplaris. Et ma lihtsalt ei tea veel kui palju hullemaks annab minna.
Ärapestud aju, nagu teoooriagi ütleb, kardab isegi võimalikku, kuid tundmatut head rohkem kui olemasolevat, kuid tuntud halba.
Näpuviibutajatel palun siinkohal mitte tülitada, vaid siduda lindid ümber hiiepuu, et iseendakesel kunagi sellist teadmist ega hirmu elus ette ei tuleks.

“Sa tunned end nii üksiku ja mahajäetuna ning sulle tundub, et sa ei saa mitte millegagi hakkama.”

Kogemus.

Teate seda tädi, kes on tugevalt poole oma elust erinevaid tapeete pannud ja kes esimest korda seda ÜKSINDA ette võttes pidi hirmust püksid täis tegema?
Kui nüüd mingitki väljahingamist enesele lubada, siis teadmine, et kõik, mida ma vajan, on mul kaasas, võttis kepsu tagantjärgi all ikka vägagi värisema. Nagu olnuks peremees tol korral küüntest mütsi pähe tõmmanud ja sealsamas kõrval seistes kritiseerinud ja naeruvääristanud!
Laminaadilugu on natuke värskem. Pole vaja palju tagasi kerida. Isegi täna neid nurkasid ja üleminekuid nuputades võtsin veerand tundi värisemiseks. Jube hakkas noh.
Aga neid lugusid on juba natuke isegi kogunenud, kus ma saan vaatamata vaprusvärinatele hakkama.

„Ma elasin kogu aeg ärevuses ja hirmus, kuigi polnud temaga koos. Sul peab olema tugiisik kõrval. Mul paraku otseselt polnud. Nii sa eladki pidevas hirmus, peas tiksumas mõte, et ehk peaks tagasi minema”

Kogemus.

Kardangi. Et kas ma teen õigesti. Sest naistevastane vägivald on nii sügavalt ühiskonna teadvusesse uuristunud. Ma pole ainus, kes on kuulnud headest naistest, kes kõik ära kannatavad ja peret ei lõhu, olgu või hullem. Et need sellised elutargad nõuandjad ei jäta külje alla ujumata, pead vangutamata. Kuigi tegelikult vajaksin inimest, kes usub, et ma saan hakkama. Ok, jah, mul olete teie, blogisõbrad, aitäh kõigile!, ja mul on riigi raha eest sisseostetud sõberolemiseteenus ning olen farmaatsiatööstuse püsiannetaja. Ärevus ja hirm mitte hakkama saada on mul siiski täiesti reaalselt olemas. Võiks öelda, et 15+25 on oma jälje jätnud ning ega see vahepealne 5 ka enesehinnangut enneolematutesse kõrgustesse kruttinud.

„Vägivallas edasi olek pole lahendus. Lapsed kannavad sama mustrit edasi. Poeg käitub oma naisega tulevikus halvasti ja tütar läheb samasugusesse mustrisse.”

Ma ei vaata praegu tagasi, kust see siis alguse saanud on. Ei emakese-hellakese ega fanama suunas.
Aga ma absoluutselt ei taha ja mulle on üdinu vastuvõetamatu kui keegi peaks Kirsiõieingliga samamoodi käituma. Tiivikud sahiseks!
Ja oi oi oi oi oi kui Kotkas hakkab rääkima, et naine ei mõista mõtteid lugeda ja tahab veel kaisutada ka, ise ei tea /elektrist/ mitte midagi ning ärritub naeruväärselt tühiste asjade peale nagu näiteks lapse mitmendat korda kadunud telefon.


Kas see tsitaadirahe kvalifitseerub nüüd kohtukeissiks?
Eero Epnerit saab siiski otse lugeda.
“Miks ta seda teeb?” Lundy Bancroft on laenutatav raamatukogust.
“Emotsionaalne ja vaime vägivald” Beverly Engel ilmselt varsti ka.

Mitte väga kadrilaul.

5 thoughts on “Kadripäev on naiste päev.

  1. Kuskilt on mällu jäänud mingi selline uuring, et tüdrukuid ja poisse kasvatatakse (ebateadlikult) ses mõttes erinevalt, et tulemusena poisid julgevad rohkem katsetada ja eksida ja eksimust mitte väga isiklikult võtma aga tüdrukutel tekib kohe see tunne, et eksimus on minu süü ja siis eelistatakse edaspidi rohkem mitte proovida. Ja seda, mida tehakse, tahetakse teha kohe täiuslikult, sest nagu… Maailm nõuab seda, et sa oleks eksimatu.
    See on muidugi statistiliselt nii ja ei kehti sugugi iga indiviidi puhul samamoodi.
    Aga üldiselt, ükskõik mis sugupoole puhul – hirm eksimise ees, kui see lapsele ikka kõvasti sisse peksta, tingib pahaloomulise perfektsionismi tekke ehk selle seisundi, kus inimene jääb oma mugavustsooni ja keeldub sealt väljumist, sest äkki ta teeb muidu midagi valesti. Aga see omakorda välistab igasuguse arengu. Ja teiseks on mugavustsoonidele iseloomulik aja jooksul aheneda, kui endale lähima arengu tsooni nii täielikult keelata.
    Moraal oleks see, et jäta endale alati eksimise ruumi, sest enamikke vigu on võimalik parandada. Ja noh, mul hea rääkida, ära karda. Häh. Nojah.

    Like

    1. Ma tean ka seda mõtet, et olgu mis on, laste nimel tuleb perekond koos hoida. Mind aitas sellest välja tõdemus, et selle suhte sõlmimine oli viga, ilmselt mõlemapoolne, aga minusse puutub rohkem siiski see minu pool ja ma ju ei pea oma veale truuks jääma, kui ma juba kord sain aru, et viga. Ma pidin sama viga kaks korda tegema, enne kui see mulle kohale jõudis, ja noh…
      … mis siis? Loodan, et nüüd olen targem. Nüüd valisin paremini.
      Lisaks veel üks asi. Alati polegi viga selles, et valisid ehk vale inimese, vaid selles, et suhte mustrid hakkasid algusest peale vale lõnga pidi jooksma. Juba välja kujunenud mustreid pole enamikul juhtudel võimalik õgvendada ja tulebki lihtsalt otsast peale alustada, aga kuna suhtemustrid kipuvad partneri külge kinnistuks, siis ilmselt ei saa seda otsast alustamist teha sama partneriga.
      Oi ma mulisen praegu.

      Like

      1. Olen Morgiega selles mõttes oi kui nõus. Esiteks võib partner olla uues suhtes tunduvalt parem inimene, sest ta võib aru saada, et kurat, need mustrid ei toiminud – ta võib sellest isegi enne lahkuminekut aru saada, aga mitte suuta end ümber häälestada, sest olemasolevate ajuühenduste muutmine ON raskem kui uute loomine. Teiseks võid sina ise olla uues suhtes tunduvalt parem inimene, täpselt nendel samadel põhjustel. No kas või see, et sa tead, millal peaks end kehtestama, aga praeguses suhtes ei suuda, sest oled vaimselt nii ära tambitud. Uues suure tõenäosusega suudaksid ja looksid algusest peale paremaid mustreid. No ja tõmbaksid muidugi pärast esimest kohtingut tuld, kui keegi näiteks su isetehtud kingitust naeruvääristaks või midagi.

        Like

  2. Aga teemasse. Mina olen ühel sõbrannal lukuvahetuse kinni maksnud, kui ta idioodist mehe välja lõi. Vähem kui nädala pärast oli tüüp tagasi. Kuu aja pärast küsis ta uuesti lukuvahetuse raha. Mida sa teed sellises olukorras?

    Mina ütlesin, et ma ei jaksa niisama nende peretülisid sponsoreerida, kui tüüp nagunii kahe päeva pärast sisse tagasi kolib, piirdun edaspidi emotsionaalse toega. Ja ma isegi ei süüdista teda, ma saan aru, et ongi raske, sa oledki sellest inimesest vaimselt sõltuvuses. Aga ma täitsa tõsiselt tahaksin teada, kas toetavad sõbrad peaksidki lihtsalt oma taskust plekkima terve selle aja, mil õnnetu edasi-tagasi käib? Sest kui asi minu rahakoti pihta hakkab käima, leian ma üsna kähku, et kui selline matkamine juba hobi on, siis leia töö, millega jaksaksid ise iganädalast lukuvahetust lubada. Kui ma reaalselt näen, et asjad muutuvad (inimene tõesti kolib välja või teine inimene tõesti hakkas nüüd korralikult teraapias käima ja on teinud endale plaani, kus kirjas, milliseid samme ta võtab, et parem partner olla), muidugi aitan uuesti. No nagu sul, sa reaalselt kolid, iga kell aitaksin. Kellegi kassi kombel ukse vahel edasi-tagasi siiberdamise eest … ei iial enam.

    Like

    1. Ja olgu öeldud, et meie puhul see emotsionaalne tugi ei olnud “vahel harva ajan juttu”, vaid sõbrannad tõesti tulid kokku ning käisid näiteks erinevatel õhtutel seltsi pakkumas ja kodutööde/lastega aitamas, et inimesel endal kergem oleks ja tal ei oleks reaalset vajadust ilmtingimata sitta suhtesse tagasi minna, et mingitki abi oleks. (“Abi” on siin muidugi suhteline mõiste, me räägime siin siiski mehest, kes on selline värdjas, et astus näiteks rahulikult üle oma alasti põrandal lebava haige jõuetu naise, kes oli just vetsus sisikonna välja oksendanud, sest tal oli vaja peole minna.)

      Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s