h6bedane

Ma olen küll tõsiselt peeglisse vaadanud.

Jah, mu armsad nähtamatud sõbrad, mul on absoluutselt, üdini raske, leppida teadmisega, et mu võrratu abikaasa on minu suhtes peksmiseta vägivaldne.
Kõrge intelligentsiga.
Hästi haritud.
Laia silmaringiga.
Teadmishimuline katsetaja.
Kuldsete kätega.
Väga töökas.
Normaalsest perest. Või siiski mitte?
Mida ma ometi valesti teen?? MIKS ma ei suuda teda õnnelikuks armastada?
Jah, siin ongi lõks!
Roosa kleidi ümber vahtu pekstes ja poliitkorrektseid vägivallast rääkimise viise leiutades ei küsita, miks see juhtub.
“Miks ta seda teeb?”
Jõudsin selle raamatuni, muide, Eero Epneri artikli kaudu.
Minagi ei osanud kahtlustada. Süüdistasin ennast nagu kõik teisedki peksmata naised, palju aastad. Et midagi on jäänud tegemata. Õppus on jäänud võtmata.
Jah, märke on olnud. Kõrvalseisjad on märganud. Kümme ja võib-olla veel rohkemgi aastat tagasi.
Vinti on järjepidevalt peale kruvitud.
Ma ei saa muuta tema suhtumist minusse.
Suurelt ja rasvaselt? Aga palun!
MA EI SAA MUUTA TEMA SUHTUMIST MINUSSE!

Ja nii ongi.

Edasi.
Raha.
Kuidas ma oma oskused nii palju rahaks saan teha, et ennastki ise ära elatada?
Sul pole ju ühtegi paberit, kõigepealt ikka tõesta ennast! Ma praegu küll ei saa maksta, kuid kui tööandjal hakkab hästi minema, siis läheb ka töötajal hästi. Aga sa oled ju vähesega harjunud, miks ma peaksin nüüd sulle rohkem maksma. Ise süüdi, et ei viitsinud õppida ju. Tee oma firma ja maksa nii palju palka kui tahad.

Aga abielu jooksul kogutud vara?
Mu ema on krooniline alkohoolik ja patoloogiline võlglane. Edasi saab juba lugeda perekonnaseadusest. Raisakullidest SMS-laenajad, aga ka teised, päriselt heausklikumad, ainult ootavad, et mulle mingigi vara tekiks. Kirsiõieingli ja Kotka vanaemakese-hellakese eest kaitsmine on olnud teadlik valik.
Seega ma vajan töö eest tasu.

51 thoughts on “Ma olen küll tõsiselt peeglisse vaadanud.

  1. Mjah, võtame punkthaaval, tagant ette.
    *tegelikult sa ei pea oma ema võlgu küll kinni maksma, kui peaks tekkima pärimissituatsioon, siis loobud pärandusest kõige täiega, kuni ei teki, EI OLE SINA VASTUTAV!
    *ära elab ka vähema palgaga, mina toidan hooldajapalgast ära nii enda kui oma lapse, jah, mu elatustase on tänu mehe juures elamisele praegu kõrgem, kui see oleks omapead, aga ma tean kui vähesega ma olen võimeline hakkama saama. Võimalik, et see elatustaseme allapoole tõmbamise kang ongi see kõige suurem, hirmsam ja roostesem, kui varasem kogemus puudub
    aga see on liigutatav siiski. Nüüd anna andeks, kui mu jutt kõlas näägutamisena, ma räägin ju ikka ainult oma mätta otsast.
    *Kas sa õpid remondindust? Sel juhul ei pea su elatustase üldse väga palju langemagi. “Torumehed teenivad roppu raha,” nagu ütles Tjorven. Mul oli ka valikus minna prügipressi peale tööle, kus palk oleks olnud kaks korda suurem… Ma mõnikord mõtlen sellele, aga ju ma olen masohhist. Ent igatahes näriksin ma endal ennem käpa otsast, kui elus kellestki rahaliselt sõltuv oleksin.
    *Ei, tema suhtumist sa ei muuda ja kui sa ennast ükskord lahti rebid, jõuab see sulle veel palju kordi haiget teha, selleks pead sa valmis olema. Ja enamasti tuleb need asjad ilma tuimestita välja kannatada. Aga sa saad ennast aidata, minnes terapeudi juurde iseendaga. Kohe ei hakka hea, hiljem on lootust.

    Liked by 2 people

    1. Just seda pärandusest loobumist käin ma igal esmaspäeval ametlikues teadaannetes kaemas, sest pärimine on automaatne ja kui õigel ajal jaole ei saa, ongi väga hambad.
      Loobumiseks tuleb kõigepealt inventuur teha lasta ja siis saab loobuda. Ajaaken on väga väike, protseduur kulukas, eriti arvestades, et me pole aastaid suhelnud ja teiste pärijate/laste huvides on mulle mitte teatada kui sussid on sahtlisse tõstetud.

      Kuidas ära elada vähema palgaga on praegu aktiivses arvutuses. Üürides otsi kokku ei veaks ja kõigepealt on vaja tagatisraha ning ettemaks säästa palgast, mida õigel ajal välja ei maksta. Aga silmad on lahti ja arvutuskäik ka. Remonditahtjatel hoian aktiivselt silma peal ja teen pakkumisi. Ma alati ei võida, aga palka oodates olen paar otsa ikkagi saanud. Sealt hakkavad tulema oma tööriistad millalgi ka ma arvan.

      See – ma ei saa tema suhtumist enesesse muuta – jõudis alles hiljaaegu rängalt kohale.
      Kogu aeg on räägitud enese muutmise vajadusest. Kompromissidest, järeleandmistest, ära kannatamisest parema kooselu ja laste õnne nimel.
      Kuulasin, nutsin, muutsin, ootasin. Kuulasin järgmise etteheite, andsin ennast muutes parima, ootasin jne.
      Jõudsingi teraapiasse ja olen kõvasti toetanud farmakoloogiatööstust. Kõvasti.
      Ma võin enese kasvõi katki muuta, kui ma seda juba teinud ei ole, kuid see kuidas tema minusse suhtub ongi tema asi. Ma ei saa ennast muutes ja oodates loota, et see suhtumine kuidagi paremaks muutub. See on tema ja ainult tema otsus. Tema valik. Ja ta on teinud valiku. Ta pole valinud mind.
      Väga valus ja tuimestust tõesti pole.

      Like

      1. Mu mälu ütleb, et päranduse kohta tuleb ametlik kiri, millele peab vastama või mitte, olenevalt soovist see vastu võtta. Ma uuriks selle kohta täpsemalt, alustaks omavalitsuse rahvastikuregistri pidajast ametnikust või rahvastikuregistrist otse. Nad oskavad kasvõi edasi suunata Su küsimise. Kui viitavad mingile seadusele, pea see meeles ja loe sealt ise ka (kui seaduse tekst jääb arsaamatuks, leidub ametnikke, kes suudavad aruaaadavaks teha). Saad ühe pingeallika vähemaks ehk.

        Like

      2. Kirja ei tule. See oli vanasti kui tuli. Praegu on automaatne pärimine ja mitte midagi tegema ei pea kui tahad pärandi vastu võtta.
        Praegu kehtiva seaduse kohaselt tuleb kibekähku joosta kui ei taha pärandit.
        See osa on mul kenasti selge ja punkthaaval üles kirjutatud.

        Like

  2. “Ma ei saa muuta tema suhtumist minusse.” Ei, loomulikult me ei saa teist inimest muuta, see on aabitsatõde. Mida, kui endast rääkida, mina terve igaviku eirasin. Soovitud muutused mu elus hakkasid juhtuma, kui ENNAST muutsin, oma sissejuurdunud mõtte- ja käitumismustreid, ja lõpetasin iseendale ärapõhjendamise, MIKS toonane status quo tundus ainuke võimalik elu-olukord ja teistmoodi kohe kuidagi ei saanud, sest /sisesta kümmekond vabandust/.
    Väljapääsmatuid olukordi EI OLE olemas, kui inimene pole just ahelaidpidi vangikongi seina külge needitud. Ma ütlesin 10 aasta tagasi ja ütlen ka nüüd: VALIKUD on alati. Isegi kui valik on kahe halva vahel, on see siiski valik.

    Liked by 1 person

    1. Ennast on muudetud nii kõvasti, et ei tunne vahepeal peeglist vaadates enam äragi 🙂 ja siis kui pannakse nina raamatusse, on vaatepilt korraga väga kole.
      Jah, valikuid on. Alati.
      Praegu on halvad valikud. Ei ole ennast muutes ja oodates vahepeal midagi paremaks läinud. Tuleb ilmselt mõned varasemad valikud üle vaadata.

      Like

      1. Jaa, tegelikult võiks teisele inimesele meeldimise asemel iseendale (rohkem) meeldimise eesmärgiks võtta. Sest iseendaga tuleb elu lõpuni väga tihedalt koos elada.

        Liked by 2 people

      2. Nu iseendake ju terve lapsepõlve igatses normaalset ja stabiilset kodu ning südamlikke lähedasi suhteid- nälja, olematute võimaluste ja ärakannatamise asemel.
        Iseendakesele vägagi meeldiks kui ma oleksin kellegi jaoks nii väärtuslik, et võiks koos nii tööd teha kui ka elu nautida ja vanaks saada.

        Like

  3. Noh, et lõpetada see kassi ja palava pudru värk – kui ma õigesti aru saan, tuleneb sinu kehv emotsionaalne elukvaliteet faktist, et su partneriks on inimene, kes ei täida su sellealaseid ootusi ja vajadusi. Kuna tema ei muutu ja sinu endamuutmine pole su enesetunnet parandanud, siis mina kõrvaltvaatajana näen kahte võimalust: 1) säilitada status quo koos kõigi säilitamisega kaasnevate vigastustega ja 2) lõpetada status quo koos kõigi lõpetamisega kaasnevate vigastustega. Vigastused on niisiis vältimatud. Küsimus on selles, kas tahad jäädagi haavasidemeid vahetama, või otsustad armiga elamise kasuks. Mina valisin viimase variandi, ja olen lausa väikese varanduse sidemete pealt kokku hoidnud. Soovitan kõigile.

    Liked by 1 person

      1. Mul on siin ka jah mõningaid muutujaid, millega tuleb arvestada ja mis teevad valimise natuke raskemaks.
        Enda muutmine ei ole tõesti parandanud ei suhet ega enesetunnet. Asi läheb pigem hapumaks ja nõudmisi tuleb pigem juurde kui ma oma teraapilisi üleskirjutamisi tagantjärgi kaema hakkasin.
        Kõigile samas olukorras olijatele soovitan mustvalget kirjutamisteraapiat siinkohal! Tungivalt! Teeb pildi selgeks.
        Ja kui terapeut soovitas eneselt küsida, mida mina siis ootan ja vajan ning enese soovi kuuldavaks tegemisest asi väga võika pöörde võttis, siis on selge tagasiteed mul ilmselt enam pole. Kas ma tahaksingi.

        Liked by 1 person

  4. Pai! Hoian pöidlaid ja usun, et tuled sellest august välja, oled kindlasti juba sinna poole teel. Kõige raskem samm ehk enesele teadvustamine juba ju tehtud. Ma endale proovin alati lohutuseks öelda kui kõik sitasti, et ju siis on sellel eluhetkel sellisel rajal vaja olla lihtsalt, midagi sest õppida, kuhugi “tänu” sellele jõuda.

    Liked by 1 person

  5. Ja veel korraks minust, äkki on sullegi abiks.
    Mul on selgesti meeles küsimused, mis toona ühel suvisel pealelõunal mulle pähe tulid, ja mis aitasid mind mugavustsoonist välja rabeleda (jaa, takkajärele vaadates saan aru, et mu toonane nadi eluolu oli perverssel moel mu mugavustsooniks) – anyway, küsimused olid: kas kannatab kaks päeva samamoodi edasi lasta? Vastus: jah, kannatab. Aga kaks nädalat? Jälle jah. Kaks nädalat pole ju kuigi pikk aeg. Aga kaks kuud? No saab hakkama. Kaks aastat? Mmmm… vist ei. Aga kakskümmend aastat? ja selle peale tuli surmkindel „EI“. Mille järgnes tõdemus, et kui ma kahekümne aasta pärast ei taha olla samas olukorras, siis miks ma peaksin veel kakskümmend aastat sama jama taluma? Sest kahe nädala ja kahe kuu jagu kannatab ju täitsa ära, kannatab kaks aastatki, kui hambad risti suruda?
    Novot. Läks muidugi veel omajagu aega mööda, enne kui tänu nondesamadele küsimustele olin võimeline oma krampis lõuad lahti kangutama ja kuuldavale tooma sõnad, mis, kui lennukalt väljenduda, muutsid mu elu.

    P.S. Neist muutujatest, mida sa eespool nimetasid – neid on ilmselt kõigil, moel ehk teisel. Olgu siis lapsed või vanemad või elamistingimused või tervis või koduloomad või või või. Minu isiklik arvamus on, et need kõik käivad ikkagi nn. otsitud vabanduste hulka, iseenda tuimestamise, valiku edasilükkamise hulka. Seilasime, teame.

    Liked by 1 person

    1. Ma pean oma peas nõustuma pakkuma oma lastele seda elu, mille eest ma ise põgenenud olen. Ebastabiilsust. Ja neile tähendab see palju vähem võimalusi igas mõttes.
      See on selgeks mõtlemise küsimus.

      Like

      1. Juhm küsimus: kas sa pead vähemate võimaluste all silmas, et puudub igasugune lootus, et abikaasa pärast lahutust elatist maksaks (need on ju tema lapsed ka)?

        Teisel kaalukausil on jälle see, et siis ei peaks nad olema oma ema kallal vägivalla tarvitamise tunnistajad. Lähedase kallal vägivalla tarvitamise pealtnägemine võib inimeselt omajagu ära võtta, isegi kui selle pealtnägemise eest saab mingeid materiaalseid hüvesid.

        Liked by 1 person

      2. Nu lapsed võivad ju temaga jääda kui ma selline mõrd olen, et ära minna tahan 🙂 ma ei tuleks ju enesegagi toime 🙂
        Ja tal on raha kohtus see enesele välja võidelda ja minu paikapanemiseks ta seda ka teeks. Ei kahtle hetkekski. Fanama seisab ju selja taga ja ma pole talle algusest peale meeldinud. Minu pikaaegne töötus, praegu mitte just hiilgav palk ja aastaid kestnd sügav depressioon mängivad ise võimaluse kätte ka.
        Edasi kasvataks Kotkast küll fanama, aga see pole praegu point.

        Mida lapsed näevad – pidevat halvustamist ja kriitikat. See on juba mõjunud mõlemale rohkem kui ma neid kiites ja julgustades heaks teha olen suutnud.
        Väiksemaga jõudsime teraapiasse, siis kadus laste kuuldes minu halvustamine ära. Asendus kõvera näo ja vaikimisega.

        Kas Kirsiõieingel saab aru, kes ta ülikoolis käimise ning füsioteraapia eest maksab ja mille arvelt see tuleb? Jah.

        Like

      3. Oled ikka kindel, et see elu on ebastabiilus? Mõtle sellele milline on teie elu siis kui peremees on pikalt ära. Emotsioonid, kodune õhkkond, hakkamasaamine…

        Like

  6. Mina julgen öelda, et ka ennast ei pea muutma! Ennast tuleb armastama hakata. Või kui muuta, siis ainult iseendakese meele heaks, mitte kellelegi teisele sobivaks. Ja siis on kaks võimalust: äkki hakkab teatud teine inimene ka seda ennast hindavat naist armastama või siis armastab see naine ennast ise ja on sel moel õnnelik. Igal juhul win:win situatsioon. Mul on hea meel, et sa oled selle tõdemuse julegnud rasvaselt kirja panna. Omast kogemusest tean, et selle mõttega harjumine võtab ka omajagu aega, aga vähemalt võimaldab see hakata tegelema alternatiiviga ehk et iseendaga rahu sõlmimisega, selmet kulutada kogu oma vaim ja energia mission impossible peale. Elagu iseend armastavad naised!

    Liked by 2 people

  7. Minu abielu viimasel aastal hakkas koer tuppa tegema. Vanust ka juba parajalt, juhtub. Kuni välja kolisin ja avastasin, et … enam ei juhtunud. Alles siis sain aru, kui palju see pidev stress isegi loomale oli mõjunud. Ise kannatad igasugu asju välja, aga seda endast sõltuvat tahaks ikka kaitsta. Sitasti kaitsesin, ilmselgelt, kuigi enda meelest muuhulgad ka tema pärast lükkasin lahkuminekut edasi (sest loetletavad parameetrid olid ometi imelised, rohkem ruumi, rohkem raha, rohkem jalutuskäile). Buu, ei taha mõeldagi enam.

    Liked by 1 person

    1. Welcome to the (dog)club, Rents – üks põhjustest, miks mina lahutust edasi lükkasin, oli kartus, et ma ehk ei jõua üksinda vana suurt koera tõsta, kui ta peaks väetiks jääma. Just nimelt et buu, ei taha mõeldagi enam.

      Like

  8. Lastest. Paranda mind palun, kui ma eksin, ja kutsu korrale, kui arvad, et ninakaks lähen – aga Kirsiõieingel peaks ju juba täisealine olema? Või väga selle lähedal? Ja Kotkas (vara)teismeline? Kas ja kui palju nemad sinu eneseohverdusest üleüldse võidavad?

    Ja teiseks – sina ja su abikaasa poleks ju ainuke lastega paar, kes lahku läinud. Kas sul on sedasorti mees, kes oma järeltulijaid (kiusust?) sel juhul üldse ei toetaks, majanduslikult? Põhimõttel, et lapsed käesolevatest hüvedest loobuma ei peaks vaid seetõttu, et ema-isa omavahel ei sobinud?

    Ja kolmandaks – jällegi, vabandan juba ette, kui tundub sobimatu küsimus – kas su mees tahab sinuga tingimata koos elada, sellest hoolimata, et ta sind kirjeldet moel kohtleb?

    Like

    1. Laste isa ja fanama seal selja taga on juba hoiatanud, et.

      Mees tahab absoluutselt koos elada! See on ju väga mugav! Tema ei pea siis millestki loobuma. Lisaks teen ma ära vastikuma osa kodusest haldusest ja remontidest ka. Ja ma lepin vaid peavarju ja söögiga – olen odav pidada.
      Sellepärast ta mind ju nii kohtlebki, et tal oleks veel mugavam ja parem. Et ma saaksin aru, et minu labane feministlik positsioonisõda (oma õiguste tagaajamine ja nõudlikkus) ei vii kuhugi.
      Ainult, et ma ei taha aru saada sellest kui väga tal on õgus ja kui sügavalt mina eksin.

      Like

      1. Jah, tõsi, mul tuli endal kah hiljem ette, et „kas mees tahab koos elada“ oli naiivne küsimus. Neid (mees)inimesi, keda abielu kui niisugune tegelikult ei huvita, kuid seda mugavusest siiski muu elu kõrvalt viljelevad, sellest lausa kümne küünega kinni hoiavad, on ju nähtud küll ja veel.

        Aga mul on sarnaseid küsimusi veel varrukast võtta 🙂 Näiteks: sa oled nüüd ära põhjendanud, teistele ja endale, miks sa selle mehega koos elad, ja miks sa muutust ette võtta ei taha (pane tähele, ma ütlen „ei taha, mitte „ei saa“). Kuid kas sul on mõtteid või plaane, nö. positiivset programmi, kuidas soovitud muutust siiski ette võtta, ellu viia? Ja kui, siis millal? Kui Kotkas on pesast lennanud? Elik siis teistpidi – kas sa plaanid lahutusega oodata, kuni lapsed suured? Või plaanid ka siis sama rada jätkata?

        Like

      2. Mul on praegu plaan selline – hakata saama sellist palka töö eest, et ennast ise ülal pean. Avastasin, et ma oskangi remonti teha – tapeet, pahtel, nüüd ka plaat. Seda tänu saamata jäänud palgale vastu võetud tööotsadele. Võtsin julguse kokku. Ok, Väike Hipi ka julgustas natuke. 20 aasta jagu on kogemusi tegelikult, mida ma alles hiljaaegu tunnistasin ja vägagi olen seni kartnud, et ei saa hakkama. Saan! Eriti siis kui keegi kõrval ei halvusta. Otsin kliente, suurendan kliendibaasi. Aktiivne käsilolev tegevus.

        Jah, see pole fotograafia, kujundamine ja kirjutamine, aga see on oskus, mis mul on tegelikult olemas. Ja mille eest makstakse. Erinevalt näiteks käsitööst. Kuigi tööriistad kuuluvad kõik peremehele. Veel. Auto muidugi ka.

        Räägin just praegu, tänasel päeval, enesele elukohta välja. Väidetavalt ei saa, sest laps ju kuuleb, aga ma olen sama proaktiivne nagu on teise poole teema vältimine.

        Kotkas peab vahetama kooli peale järgmist õppeaastat nagunii. Seega kahe aasta pärast. Kui ma leian eneses jõudu ja jaksu tegeleda tema sotsiaalfoobia ja kohati väljalööva introvertimisega, siis võiks see laps olla valmis õppimiskallakuga kooliks. Kas üks suur muutus mõne aasta pärast või kaks väiksemat mõningase vahega, seda tahaks arutada terapeudiga. Ma ei tea vastust.

        Kirsiõieingel. Ta saab hakkama. Kui ei pea üüri maksma ja ma suudan natuke aidata. Ta on väga kokkuhoidlik laps olnud Tartus eelmisel aastal, aga päris ilma toeta ka ei saa. Tähtis on, et isa ei hakkaks kiusu ajama ja jätaks talle soodsa Tartu elukoha alles.

        Märksõna on töö.
        Kui ma pean mõtlema veel samal ajal näiteks kisklemisele kohtus, siis seda sisemist jaksu mul veel pole.

        Mul on praegu, võib-olla just selles blogis kogetud toetusele olemas jaks jalad vastu maad toetada ja enesele elukoht välja rääkida.

        Liked by 1 person

      3. “Jah, see pole fotograafia, kujundamine ja kirjutamine, aga see on oskus, mis mul on tegelikult olemas.”

        Minu meelest on fotograafia, kujundamine ja kirjutamine just sellised asjad, mille eest vaesel ajal keegi ei maksa, parandus- ja ehitustöid on aga alati vaja. Nii et praegusel ajal, mil majanduslangus muudkui läheneb, kindlasti tunduvalt toitvam kui mingi fotograafia, kui juba väga nimekas ei ole.

        Like

  9. Re: lapsed ja ebastabiilsus.
    Minu lapsed on üle elanud lahutuse, kahe vanema vahet siiberdamise, minu elukaaslase ja oma isa elukaaslase vahetumised, pideva suhtelises vaesuses elamise, kaheksa kolimist, oma isa ränga õnnetuse, minu depressiooni (mille nö tipphetkedel olen olnudki voodis teki all ja kähisenud, et tehke endale ise süüa, mind ei koti). Nad on elus, nad on terved ja nad on ka vaimselt terved, seda on kinnitanud ka meie pereterapeut, et kuniks MINA ISE olen laste jaoks olemas ja olen neile tugipunkt, on nendega hästi.
    Mida sa täpselt kardad laste osas? Sõnasta see ära ja pane kirja. Ja siis vaata, kuidas nende punktidega reaalselt toime tulla.
    Mul ei ole anda sulle miljonit, mille uut elu alustada, aga mul on sulle pakkuda nt kauge maakodu, sinu enda remonditud tuba minu juures, süüa ja Kotkale koht kus olla, kui sa pead tööl olema. Sa saad hakkama.

    Liked by 2 people

    1. Ma kardan laste isa kättemaksu. Tal on nüüd juba tugev motivatsioon ja kõik võimalused selleks.
      Kui vanem laps ei saa haridust nagu mina ei saanud, ei suuda ma seda enesele kunagi andeks anda. Teises linnas tema söögi ja peavarju eest (üürides) ma maksta ei jaksaks.
      Kotka närvisüsteem fanama üle ei elaks.

      Like

      1. Vähemalt üks kooliaasta on tal ju läbi? Poleks ta ei esimene ega viimane, kes on ülikooli kõrvalt kuskil nõusid pesnud, hetkel see tavapärasemast lihtsam ka, sest ilmselt läheb kool vähemalt praegu taas virtuaalseks.

        Like

      2. Ilmselt ka nõusid poleks siis kuskil pesta kui kool virtuaalne on. 🙂
        Ja meitel on lisaks üks erimure – füsioteraapia.

        Ühesõnaga mul on mille üle mõelda.

        Like

      1. Siin ei ole ju enam sama olukord.
        Laste haridus ja teraapia ei peaks ju kuidagi asjasse puutuma.

        Like

  10. Miks klammerdud?

    Mis oleks, kui korraldad nii, et elad teie praeguses elamises eraldi toas.
    Küsisin umbes sama asja oma emalt kui olin18. Miks ta endale omaette tuba- voodikohta-oma elu ei organiseeri ? Mõistlikku seletust ei saanud. Kas sinul oleks mulle seletus?

    PS: Kõver nägu ja vaikimine on igal juhul parem variant kui pidev (laste kuuldes) halvustamine.

    Liked by 1 person

    1. Hirm kättemaksu ja füüsilise vägivalla ees. Kui lühidalt teha on seletus.
      Kõvera näo ja vaikimisega käivad kaasas äkilised liigutused rullis rusikatega. Ok, lapsed ei näe, aga mina olen halvatud. Lapsepõlvekogemusest. Instinktiivselt.

      Like

      1. Vbl ta tajub hoopis su hirmu ja naudib seda võimutunnet…Mis juhtub kui lõpetad kartmise? Kõik algab otsusest:)

        Like

  11. Mis füsioteraapiasse puutub, siis ega sa blogis annetusnupu või -lingi või lihtsalt kontonr jagamise peale pole mõelnud? Mõeldes VVN näite peale, kes tükk aega arvas, et pole mõtet, aga selgus, et tuge täitsa tuli.

    st et spetsiaalne lapse tervisekonto.

    Või kontrollib su mees su pangaarvet/-arveid?

    Liked by 2 people

  12. See kõlab nüüd küll näägutamisena, aga ma võtan julguse seda öelda, lootuses, et sa ei pahanda: tuletan meelde, et sa võitlesid sellesama lohega 10 aastat tagasi. Nagu näha, tulutult. Kui sa taktikat ei muuda, on järgmine 10 mööda läinud, enne kui sa arugi saad, ning sina ikka sellessamas lohekoopas.

    Aga remonditöö värk on vägev. Ei ole “parema” töö aseaine. On LOOV töö. Respect!

    Liked by 1 person

    1. Meitel siinpool suurt lompi on ütlus, et kes midagi muud teha ei oska, hakkab ehitama. Ja kes kätega tööd teeb ei viitsinud õppida.
      Ilmselt on see seni natuke tagasi hoidnud 🙂

      Like

      1. Väga nõme ütlus. Võtku end kokku, ütlejad.
        Mulle on siin viimasel ajal täitsa mitu korda camperirenoveerimistööd pakutud muide, mille üle olen siiralt rõõmustanud. Vastu pole veel võtnud, sest.
        Ja noh, nagu sa tead, ma olen eluaeg kätega tööd teinud ja sellega leiba teeninud ja lausa vorsti leiva peale teinekord, kuigi õppida viitsisin kah.

        Liked by 1 person

      2. Kergelt OT, aga mis mulle siinpool lompi väga meeldib, on eluterve suhtumine rahateenimise erinevatesse võimalustesse. Näiteks mõnigi valgekrae võtab silmagi pilgutamata lihtsama (lisa)tööotsa, ei häbene, keegi ei vaata viltu. Aga paljudel eestlastel on see “issand, Aunaste pesi Ameerikas nõusid” suhtumine.

        Like

      3. Huvitav. Meil siinkandis küll nii ei räägita. Ja vahemaa pole pikk.
        Kes nii ütleb? Peremees? Kõik ei ole kuld millega hiilatakse. Olen juba oi kui kaua soovitanud, et katseta kõrvatroppide kasutamist.

        Kes kätega tööd teeb ei viitsinud õppida- milline huvitav vastuolu on selles arvamises. Meil siin riigis on näituseks võimalik traditsioonilisi käsitöiseid töid õppida ja kogeda lausa ülikooli tasemel. Kutsekoolidest rääkimata, kus saab head oskused millega iganes hakkamasaamiseks.

        Lihtsalt mainin- kui leib jääb küpsetama või supp keetmata või riided õmblemata- siis oled näljas ja paljas ju.

        Like

      4. Nu need tegevused ei vaja ju mõtlemist ja saab dresseeritud ahvile kahe nädalaga selgeks õpetada. Näiteks kokk. Ka vaimupuudega inimesed saavad hakkama. Miks peaks siis sellise töö eest rohkem maksma või seda tööd väärtustama? Igaüks oskab!

        Like

  13. Tark ütles hiljuti, et see on suur asi kui inimene hakkab oma probleemist rääkima. Siis saavad teised aidata ja toetada.
    Mul on siiralt hea meel, et sa julged avalikult oma Lohele otsa vaadata ja oled nõus kaasa mõtlema. Päid aga on ühel Lohel ohtralt, teadagi…

    Liked by 2 people

  14. Ebastabiilsus on muidugi üsna suur koll aga ebastabiilsust on mitut sorti. Armastava nomaadi ebastabiilsus pole kindlasti nii hull asi kui despootliku türanni. Kuldpuuris elava linnu elu on ebastabiilne, sest ta ei kontrolli seda ise. Keegi teine otsustab, mitu sulge sabast kiskuda või millal teri anda. Äkki ükspäev ei anna. Sa ei tea, miks ja miski, mida sa teed, ei mõjuta seda.
    Hirm, et laps ära võetakse, on veel tõsisem argument. Sellest tuleb natuke kaugemale mõelda. Mis sa siis teed. Mis õigused sa siis välja võitled. Aga ma arvan, et jätkuv alistumine on natuke halvem asi, kui lapsest lahus elamine, sest selline alistumine tsementeerib teatud hoiakud. Mõnevõrra.

    Liked by 1 person

  15. Tahad ma ütlen, mida ta alla ei neela, kui ta jälle tuleb ja hakkab pihta, siis pane käed kõrvadele ja hakka laulma. taram-taram-taraa- taram-taram-taraaa….uuuu…see on magus, ma luban sulle:) oled proovinud?
    Ja see on tõsi, et esimene asi on mitte karta. edasi läheb juba libedamalt.

    ilmselt sa ei kardagi iseenda pärast, et ta sind maha lööb või midagi sellist. kõige keerulisem on enesele andeks anda, et sa lased endaga nii käituda. et kuigi sa ju ammu tead, milline mölakas ta on, siis vaatamata sellele sa ei suuda end tema eest kaitsta ja ta suudab sulle hinge sittuda ja sellega koos su energia, tuju, rõõmu, värvid ja elu röövida. see pole ju elu, sa lihtsalt vegeteerid, pakun, et teed hädalavajaliku, rohkemaks jaksu eenam ei jagu, oled stabiilselt õnnetu ja varbaotsteni kurb.
    ja ära arva, et ta elab mugavustsoonis ja sellepärast ei lahuta. jee, ta teeb nii, tegelikult on tal sind vaja enda kõrvale ainult ja ainult selleks, et sinu aina suuremast kustumisest ja kahvatumiest endale rõõmu ja energiata ammutada. ta on koletis. ja kui pole sind, siis hiljemalt kolme kuu pärast on keegi uus. hiljemalt, ma ütlen.

    aga neil on õigus, ainuüksi see on tohutult suur asi, et sa juba Lohele otsa vaatad….annab kuuhjaga lootust…et ühel päeval oled sa temast siiski vaba.

    Liked by 1 person

    1. Just midagi sarnast ütles ka Tark kui asju lahti seletas. Energia saamine/võtmine. Et tüüp toitub naise energiast. Ja see ei lõpe.

      Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s