Uncategorized

Täna pool päeva

Koduloom. Jalutuskäik jahisadamasse.
Lapsed. Korrutustabelimäng.
Ja ma võisin päikeselisel terrassil prantsuse keelt õppida nii palju kui isu oli, sest keegi ei käinud naaksumas. Peremees on kolmapäeva õhtust maal ja fanama küttis ka lõpuks eile saare peale minema.
Ma olen.
Kirsiõieingel sõidab varsti Tartusse ära. Kool.
Õhtul tuleb juba peremees koju. Siis peab olema vaikus ja rahu. Et kogemata ei häiriks ega ärritaks millegagi. Et ei ehmataks, ei räägiks. Jälle ei räägiks.
Uus normaalsus.
Harju.
Kuhu see ikka minna on.
Kanadasse või? Kes SIND seal ootab? Vanatädi või? Sa ei saa ju siingi hakkama.

9 thoughts on “Täna pool päeva

    1. Adekvaatne stabiilne sissetulek on jah põhiline probleem. Ma ei oska ju midagi müüdavat.
      Ma raha mõttes liigun viimastel aastatel ainult ühe räästa alt teise alla. Praegu just sain alles kõik eelmise kuu palga.

      Like

      1. ja blogist loetu põhjal saan ka aru, et ei ole selliseid sugulasi, kelle poole minna. Paha lugu.

        Sõpradel ei ole kellelgi tuba pakkuda?

        Like

      2. st muidugi oleks kurb täiskasvanud peast kellelgi teise pool eluaset vajada. Aga praegune olukord ei ole sellest ju pmst erinev, sa elad kellelgi pool, kes ka pidevalt nina alla hõõrub, et see pole päris sinu kodu.

        Like

      3. Ma ei saa ju sõpradele kaela peale minna kui ma end ise üleval ei pea. See oleks samasugune räästaalune ja võlgu elamine.
        Siin on laps justkui oma kodus ja teise õppimiskulud on ka kaetud. Mida ma veel nõuan, eksole?
        Kohtus kaklemiseks mul nagunii raha ei ole.
        Jah, ma olen arutanud psühholoogidega ja käinud naiste varjupaigaski uurimas, kuid seal ei jagu kohti pekstavatelegi naistele. Mind ju keegi ei peksa. Lihtsalt minu käitumisele on mõningaid etteheiteid, mis ei lõpegi. Ükskõik kuidas ka ei pingutaks või mida ei teeks – ikka olen labane feminist, kes tahab hävitada ja lömastada.
        Püüan nööri mööda käia ja mitte liiga sügavalt hingata kuniks end ise ülal pidama hakkan või mõlemad lapsed oma elu peale saavad.
        Blogi kui sõber, kellele aeg-ajalt kurta, et edasi jaksaks elada.

        Like

  1. Nojah, eks sellises olukorras on conscious uncoupling ainus lahendus. Mitte niivõrd Gwyneth Paltrow mõttes, vaid just selles mõttes, et teadvustad iseendale, et te ei ole tegelikult paar, lihtsalt elate juhtumisi samal pinnal. Endal lihtsam, kui ei näe seda tegelast enam kui meest/abikaasat, vaid kui natuke sita iseloomuga korterikaaslast, kellega on vaja suhted enamvähem okeid hoida, sest ilma temata oleks veel raskem. Kui ei ootagi teiselt inimeselt mingit emotsionaalset tuge või head sõna või seda, et ta sulle vahel süüa teeks, on see ainult boonus, kui see juhtub, aga pole pettumust, kui seda ei tule, sest no see on suvaline korterikaaslane, miks ta peakski toetama. Ja kui see korterikaaslane ka vahel norib, siis mis seal ikka vahet, kuni ta arveid edasi maksab, ta ei ole ju keegi oluline.

    Like

  2. Noh… Hooldekodude hooldajaid otsitakse igal pool tikutulega taga, sissetulek on stabiilne, lihtsalt väga väike ja sõimata saad klientide käest nii palju, et kodune olukord tundub lausa diplomaatia koolina. Vist. Oleneb.
    Samas on muidugi adekvaatsele inimesele palju raskem andestada igatsugu sõnalisi torkeid.

    Like

    1. Mulle piisas pooleteisest aastast polikliiniku registratuuris. Ma arvan, et olen väikse raha eest igapäevase sõimata saamise õppetunni kätte saanud.
      Ülalpidamist tuleb sel juhul ikkagi kelleltki teiselt lunida ja ta ei pruugi ka just diplomaat olla.

      Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s