fitlapblog

Omapäi kõndiva kassi proovikivi. BRÄND NJUU!

Hommikul, kas 3:30 on hommik, sunnib loodus mind minema heasse kohta ning sügavalt magav prefrontaalne korteks ei pane tähelegi, kuidas ma veel ka kaalu otsa ronin.
Jeah, ma tegin seda. Numbri pärast lolliks minemine käib iga kaalualandamise juurde.
Ei tule täis viite kaotatud kilogrammi kuus.
Tuleb nelikomakuuega leppida.
Või on nüüd siin see koht, kus meite üleõgimisvastane motivatsioonirobot MouRou patsutaks semulikult õlale ja ütleks, et sain hakkama. Et ma ju pidasin otsusest kinni ja paigalseis oleks pimedus.
Ratas hakkas veerema, eks ole ilus algus!
Kuidas ja mida vastava tsällentsi ajal kaasa sai tehtud, on juba ära räägitud.
Kaeks ettepoole.
Genereeriks allavõtmisürritusele mõne uue lisaidee augustikuusse?

Üks lapsepõlve (lemmik)toit….
SEAL kohas on oma retsepti tegemise devaiss, mis võimaldab toitumises tasakaalu luua.
Selline pidulik toit nagu hapukurgiga singivõileib ja praekartulid ei läheks minu puhul arvesse.
JA
…. üks tegevus, mida viimast korda sai tehtud lapsepõlves.
Puhas enese hellitamine. Nostalgialaks.
Sest ega elu ju ainult söögist koosne. Teoreetiliselt.

Üks täiesti uus toit/kooslus ja täiesti uus tegevus, mida mitte kunagi varem pole tehtud.
Enne SEDA polnud ma kunagi söönud tatraputru kodujuustuga. Ja vot! Sjuuke kooslus. Ise poleks ka kunagi neid kokku pannud. Nüüd on vaat’ et ainus võimalus kuidas tatraputru üldse süüa. Röstkanaga on parim, kukeseenekaga pole ka viga.
Kas ma juba rääkisin õuvernaitõutsist? Onju!
Julgeks ma jee siseseinale ronima minna? Värinvõdin.
Geopeitus? Nu meitel on siin mitte sugugi kaugel üks punkt rohkem kui intrigeerivas kohas. Nu tegelt on teine ja kolmas koht ka.

Siis mina poleks mina kui ei kutsuks iseend üles
pildistada üks kass… (vt ka Tegelinski fotojahti)
.. ja otsida üles oma kodule kõige lähem vaatamisväärsus.
Unsplash on muidugi absoluutselt võrratu tasuta kassipiltide koht, aga siin loeks otsimine ja liikumine.
Tegelikult ma muidugi ei tea, milline on kõige lähem koht, mida puhkaeestis/visitestonia mu lähedal turistile soovitaks, kuid oleks väga tervisesportlik ja #eestissearmunud (mulle lihtsalt meedlib see reklaam, noh) see ju üles otsida.
Karbiga tuleks oma toit kaasa võtta 🙂 , et pikal teel veresuhkur enneolematult madalale ei langeks ning enne sihile jõudmist täiesti ära ei kooleks.

Neljandaks nädalaks või korraks või üleüldse võiks ka veel midagi olla?
Väga võikalt või äärmisest allavõtmisoptimismist kantuna võiks see tähendada muidugist vajadust uue/kohendatud hilbu järele, aga see ülesanne murraks mul juba kaela. Pealegi võib selleks ajaks – augusti lõpuks – olla jälle füüsiline kaubandus välja surnt, sest egas haigena koju jäämine tunduksne meitel jätkuvalt ikka nõrkadele olevat.
Lepiks enesega kokku, et kaen üle garderoobi ja annan ära kõik riided, mida ma ei kanna ja kandma tõenäoliselt kunagi enam/veel ei hakka ka.
Üks riidevärk – ost, kohendus – oleks märksõna. Üks. Väga paljud inimesed saavad hakkama. See ei murra konti. Üks.
Ja eesmärgipäraseks liigutamiseks?
Kuulete kuidas luukerel kapis kondid juba ragisevad?
Just – 45 minutine trenn juutuubi vidjo järgi. See on mõte proovida käeulatuses ja edasilükatud kodust võimlemist.
Kellel on, võib luukere tantsitada või naabripoisiga koos võimelda.

Valus? Jeah. Epik evil grindz.

Jae Park on Unsplash

EDIT: Ja kui ma olen kõik selle ära teinud, siis ma ju ometigi võin end premeerida mõne eestimaise väiketootja looduga, mis juba kõlab patuselt hästi nagu Intsutalu päristomat või Chocelite ddrüffel.
Enesekiitmise rasket tööd toitumiskavas näpuga järje ajamisel ei tohi ju ka kuu lõikes ainult teistele usaldada.


P.S. Muidugi võid sina, kes sa siin jätkuvalt stalkimas ja silmi pööritamas käid ning praegu ühtki säravamat mõtet järgmiseks kuuks ei oma, need ideed enese omade pähe integreerida, sest eesmärk pühitseb abinõu.

9 thoughts on “Omapäi kõndiva kassi proovikivi. BRÄND NJUU!

  1. Mõtlesin ja mõtlesin, peale jäätise ja vanaema riisipirukate lapsepõlve lemmiktoitu ei meenu… Mu vanaema tegi nii hästi süüa, et suudan meenutada vaid neid üksikuid, mis ei maitsenud. Mida ma aga viimati lapsepõlves tegin, jääb mängust välja. Nimelt turnisime Toompea müüridel, mängisime peitust vanalinna katustel ja küpsetasime kartulit võõrastel pööningutel 😉 Aga trenni on minulgi plaanis augustis kodus teha, nii et mõtteliselt koos (pikniku asemel) 🙂

    Like

    1. Nu mul on ka vaieldamatu lapsepõlve, ja tegelikult siiani, lemmiktoit praekartulid ja hapukurgiga singivõileib, aga egas ma ometi ainult neist söönuks saanud. Midagi pidi veel olema, mis meeldis. Ja ma ei tea veel, ma alles mõtlen! Kahtlustan mingit magustoitu ja otsin siin nõukaaegseid kokaraamatuid, et ideed saada.

      Ja egas sa ometi terve lapsepõlve nii hull võrukael ei olnud? Toompea müüre võib ju siseseinal ronimisega asendada, oleks kuul, ma loeks huviga. 😛
      Ise ma siin uurin maad, kas keegi teab kedagi, kes teab kedagi, kellel on munamäng – see hundiga munade püüdmise elektrooniline karbike.

      Peaasi on mõtted toidust siivsas kauguses hoida. Eriti kui on külmkapile igati plahvatusohtlik keskkond.

      Like

  2. Mul ei taha ükski tegevus meelde tulla, mida ma pärast lapsepõlve enam teinud poleks, kui välja arvata lapsepiletiga üritustel käimine ja nende inimestega suhtlemine, kes enne mu üleskasvamist ära surid, ja kumbki poleks praegu korratav.

    Mõtlen nüüd, kas mul on a) olnud väga täiskasvanulik lapsepõlv, b) praegu väga lapsik elu või c) väga halb mälu.

    Like

    1. aga üks söögiasi tuli küll meelde, mida polegi vist pärast lapsepõlve söönud – kuusekasvud (ainult et nendega peaks järgmise kevadeni ootama).

      Like

  3. Kas ma olen täiesti imelik kui mul ei ole lemmiktoitu? Ei lapsepõlvest ega ka hilisemast ajast. Ma mäletan, et juba lapsena unistasin, et küll oleks hea kui saaks toidu kuidagi läbi luugi otse kõhtu panna ja kindlasti ei tehtud meil kodus halvasti süüa. Mul ei ole siiani mingi probleem nädal aega sama asja süüa. Pojale olen sama geeni pärandanud. See just hiljuti unistas, et küll oleks tore kui saaks kord paari nädala kohta pool siga alla neelata ja poleks vaja rohkem vaeva näha. Ja ma ka ei tee halvasti süüa. Loomulikult ei küüni ma sinu tasemele, aga selline tugev harju keskmine ikka. Muidugi ei ole ükskõiksus toidu suhtes takistanud mul korra või paar väga paksus minemast. Halvad valikud jätavad kiiresti jälje ja alla võtmine on ikka väga raske. Minu puhul dieet ei tööta. Proovisin korduvalt. Lihtsalt ühel hetkel otsustasin, et siit edasi on mu elu teistsugune ja siis sain asja enam-vähem kontrolli alla.
    Saan aru, et sind see jutt ei aita. Sina ei ole mina, aga ma elan sulle kaasa.

    Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s