fitlapblog

Algaja kaalulangetaja ja naabripoiss Heikki

Kassipildi tegi Timo Volz Unsplash ile

Mida mu vanad silmad peavad lugema?

Võta vastu otsus oma elus midagi muuta ning leia üles need asjad, mis sind sellel teel motiveerivad. See võib olla keskkooliaegsesse kleiti uuesti mahtumine, enesekindluse kergitamine või naabripoisi tähelepanu pälvimine. Ainult nii suudad alustatu viia lõpuni.

Heikki Mägi. Fitlap. 3 nippi algajale kaalu langetajale.

Siit. Just nii. Jah, mul on screenshot ka.
Sest iga reklaam on hea reklaam.

Päriselt?
Päriseltpäriselt?
Esimene nipp on leida väline motivaator – mingi riideese või kellegi teise tähelepanu?
Kas naabripoiss Heikki pööraks mulle tähelepanu kui ma keskkooliaegsesse kleiti mahuksin? Tõesti?
Ärge sundige mind normaalse intellektiga inimest sedavõrd alla hindama. Palun!
Ma kaalusin keskkoolis oma 168 cm pikkuse juures 44 kilogrammi. Kehamassiindeksit arvesse võttes olin ohtlikult alakaaluline.
Ja praegu motivatsiooni otsides peaksin tahtma selga ajada midagi, mis oleks pärit sellest ajast, kus ma vaevu ellu jäin?
Kui me jätame hetkeks kõrvale asjaolu, et ma ei ela Tartus ja Heikki pole mu naaber, ka siis ei muutu see motivatsioon tõsiseltvõetavamaks.
Ühel väga vastikul perioodil oma elust, kus ma olin sunnitud ülikooli pooleli jätma, laps vajas tõsist taastusravi ja töökoht täiskohaga töötajat, võtsin ma koduste täiesti käestläinud suhete parandamiseks ette kaalujälgimise. Olin oma elu ilusaimas vormis ja kõige tervislikumas kaalus. Kas Heikki või keegi teine julgeb ära arvata kuidas mõjus see minu ja abikaasa suhtele? Ärge nüüd häbenege, motivatsioonikõnelejad!
Vastus on siin – see ei mõjunud kuidagi!
Olles saavutanud ühe, justkui tahetud, kellegi teise tahetud eesmärgi, ei saabunud mitte maine paradiis, vaid tulid järgmised nõudmised. Midagi väikest on jätkuvalt, mitmeid aastaid hiljemgi, vaja ära parandada, et siis võib-olla olen ma väärt ka “naabripoisi” tähelepanu.
Mida on see kogemus teinud mu enesekindlusega ei pea vist ütlema?
Kaalulangetamine ei anna ei mulle ega kellelegi teisele enesekindlust kui eelnevad kogemused on selle maatasa teinud.
Minu ja ka sinu välimusest ei sõltu oluliste suhete puhul sugugi nii palju, kui ühiskondlik ajupesu, jah, ka selle klaviatuurikolkimise algallikas, meid arvama tahab panna. Mitte keegi, isegi mitte naabripoiss Heikki ei pööra sulle oodatud tähelepanu, kui teil mitte midagi rohkemat ühist ei ole ja ta sinust seni on ainult läbi vaadanud.
Ja riided? Mida sa arvad juhtuvat, kui sa mahud mõnda kunagisse lemmik-riideesemesse? 15 minutit kuulsust? Kas seda töömahu kohta pisut vähe pole? Võib-olla tuleb sellestki tugev tükk Brigitte Susanne Hundi või Malluka vägitegudele loovutada.
Üleõgimise põrgusse viiv tee on sillutatud nunnult seksistlike motivatsiooninippidega. Mida kõike on meile üritatud müüa, pannes meid tundma end väheväärtuslikuna, ebapiisavana, paksuna, lollina, nõmedana.

Või ei peaks seda isiklikult võtma, sest see on lihtsalt äri?






3 thoughts on “Algaja kaalulangetaja ja naabripoiss Heikki

  1. Ma kujutan end oma keskkooliaegses kleidis ja ei saa naeru pidama. 😀 A no kui mõelda, siis ma tunnen end isegi natuke puudutatuna, sest ilmselgelt on see reklaam suunatud neile, kes eile lõpetasid keskkooli ja täna peab enda turuväärtust tõstma, et mõnele naabripoisle end maha müüa. Aga vanaemad, küsin ma!? Kus on nipid vanaemadele?

    Liked by 1 person

  2. Minu kogemus ütleb, et sinu kaal (soeng, kortsude arv, kinganumber, lemmikvärv) on oluline siis, kui sa inimesele juba ei meeldi ja ettekäänete otsimiseks läheb. Ja siis sa võid läbi põleva rõnga hüpata, kui sa neljale standardile vastad, võtab ta lihtsalt viienda. Minu esimesest abielust on umbes sada aastat möödas, NÜÜD sel aastal hakkasin ma uuesti teksaseid kandma, sest mu esimene abikaasa ütles pidevalt asju nagu “ma ei ütle, et sa paks oled, aga sinu kehatüübiga lihtsalt teksased ei sobi”. Ja ma isegi ei võtnud seda oluliselt südamesse ega uskunud, et ma megapaks oleksin, aga kuidagi tõesti harjusin neid mitte kandma.

    Praegune mees ütleb minu meelest täiesti suvalistel hetkedel, et ma näen hea välja, mitte ilmtingimata siis, kui ma end üles olen löönud (siis ma pean enne neli ringi elutoas keerutama ja köhahoogu teesklema, et ta aru saaks, et komplimente oodatakse), aga ta ei ole MITTE KORDAGI midagi halvasti öelnud. Üks kord oli nii, et ma avastasin alles hiljem fotodelt, et lühkarid, mis kõndimiseks sobisid suurepäraselt, näitasid ronides tunduvalt rohkem, kui ma tahaksin. Küsisin, et miks ta ei öelnud midagi, kehitas õlgu ja ütles, et “mõtlesin, et oled ka noorte inimeste moega kaasa läinud, mis see minu asi on”. Nii et sundisin teda vanduma, et ta edaspidi vähemalt siis teeb suu lahti, kui mul pool kanni välja ripub kuskilt. 😀

    Liked by 1 person

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s