Uncategorized

Ootamine. Tiksumine.

Kaua aega tahtsin ma kaeda filmi “Touch me not”.
Kaesin ära.
Alternatiivne.
Ja nagu ikka mõtlemapanev.
Kuid ei midagi uut, sest ma olen veetnud palju, liigagi palju suvesid Haapsalu Neuroloogilises Rehabilitatsioonikeskuses.
Vastumeelsust, võiks isegi öelda tülgastust alandada saamise ja füüsilise valu suhtes film minus siiski ei muutnud. Õnneks polnud see põhiliin.
Põhiliin oli loogiline, selgeudune sinine pildikeel punaste detailidega. Vareseid veel ei kraaksunud.
Kõige parem osa on siiski treiler.

Aga pea ei ole hetkel plahvatanud.
Homseni annab veel oodata.
On suur tõenäosus, et ma jään ellu.
Ühe õppetunni võrra rikkamana.
Tegemata üldistusi põlvkonna kohta ja kõrvutamata varasemaid kogemusi.
Pagan.
Miks ma seda teen? Kas mäng väärib küünlaid?
Käsi kobab paroksetiini ja alprasolaami järgi.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s