Uncategorized

Nuhutamisnostalgia.

Kui ma mõtlen kõige esimesele lõhnale, mida ma inimesega seostada oskasin, siis on see nõukaaegse fotoilmuti lahuse lõhn.
See on üks mu esimesi mälestusi. Pimepime öö, punane valgus, SEE lõhn ja isa. Isa oli koju tulnud. Tõsi küll, vanaema juurde, sest seal ma siis kasvasin ja seal oli mu kodu. Ma pidin olema vanuselt nii umbes kahene kopikatega.
Ja siis on vanaema lõhn – segu maalambavillasest lõngast ja vesiviiruga võipräänikutest, hapukurginüansiga. Ohh, vanaema! Minu sündides oli ta juba 75-aastane.
Esimene “parfüüm” oli, ma arvan, et kellegi kingitud Orto “Kannike”. Ilus pudel! Peal lõhnakannikese pilt. Aga nii nüansivaest kannikest polnud ma maal kasvanud lapsena mitte kunagi nuusutanud.
Maasikalõhnaline roosa lasteseep suitsusauna akna peal oli palju parfüümim. (Kes ostis käraka sama lõhnaga käsitööseepi puhtalt hea mälestuse alleshoidmiseks aastaid hiljem?)
Kui me nüüd igal päeval ümbritsenud “Šaša”-d, “Nataša”-d ja teised kolmekordsed odekolonnid välja jätame, see pole nostalgia, vaid õudukas, siis mõnusate pärisparfüümidega kohtusin hilisteismelisena.
Hästiteeniv töökaaslane läks palgapäeval endisesse valuutapoodi Salocentrisse, et osta jõulise lõhnaga ja minu toonast palka kõrvutades nii megakallis eau de toilette.
See võis olla Laura Biagotti “Roma”.
Mäletan seda lõhna ja tumepunast ümmargus-kandilisevõitu pudelit.
Kui see kuskil nuusutub, tuleb mulle meelde mu esimene päristöökoht ühes väga fäänsis restoranis ja inimene, kelle kaasasündinud maitsemeel oli kordades teravam kui minul. Imeline talent!
See on minu jaoks lõhn, mis ütleb, et edu on 99% tööd ja 1% talenti ja et ma ei oska süüa teha, ma oskan lugeda.

Kui ma ükskord jõudsin nii kaugele, et iseendakesele päris oma lõhna soetasin, oli see parfüümipliiats Salvador Dali “Dalissime”ga.

Dalissime avaneb virsiku, aprikoosi, ananassi ja ploomi tipunootidega, muutes kogu kompositsiooni magusaks, pehmeks ja naiselikuks. Lõhna keskosa on komponeeritud roosi, jasmiini, piibelehe ja nartsissi lõhnanüanssidest. Põhi lõpetab lõhnavee muskuse, vanilli, tonka, ambra ja sandlipuu akordidega.


Jeah, kuigi Dalissime on, väidetavalt, ood ilule ja naiselikule õrnusele, oli see jõukohase hinnaga parfüümidest ainus, mis mulle meeldis.
Maakeeli on see täisküpsete puuviljade järgi lõhnav segu, mis meeldib kõigile terava astlaga putukatele, kes justkui avatud meepoti peale kohale lendavadki.
Hiljem olen jäänud tootjale suht-koht truuks. Tean kõiki uusi ja vanu Dali lõhnasid. Paljudel minu jaoks ka oma lugu.
Minu armumisse ärauppumise lõhn on ’96 aastal välja tulnud ” Eau de Dali”

Õietolmuse helerohelise kevadise lehepitsi lõhn. Praegu kuulub Eestis ebamõistlikult kallite niššiparfüümide hulka millegipärast.
Ostsin selle päeval kui läksime abiellumiseks avaldust sisse viima, kandsin seda oma pulmas.
Olin pimedalt ja jäägitult armunud.


Muidugi on mul olnud “Laguna”. Aga ka “Dalilight”, “Eau de Rubylips”, “Daliflor”, “Dalistyle”. Isegi “Lovely Kiss”, mis kingiti küll Kirsiõieinglile, aga see ei meeldinud talle üldse.
Nuusutatud ja nahal proovitud on vist kõik kuuldeulatusse sattunud Salvador Dali lõhnad – noortekad, naistekad, meestekad, unisex lõhnad.
Ja mulle on meeldinud kõikide reklaamide visuaal.

Ja siis tuli DaliA.


Dalia on elegantsetest, pehmetest ja säravatest nootidest koosnev aromaatne ood igikestavale naiselikkusele. Taevalikult naiselik parfüüm peegeldab muusat, kes peidab endas nõiduslikku karget ilu, olles inspiratsiooniallikaks , ühendades endas särava šarmi ning õrnad ihad ja soovid.
Lõhna tipp on külluslik ja pulbitsev. Kumkvaadist purskav elujanu võimendab ka kahe ülejäänud vilja – granaatõuna ning vaarika mõju. Kristalsed lillelised kesknoodid paljastavad erakordse naiselikkuse, ühtaegu üleannetu ning haldjaliku. Kelmika apelsini ja õrna pojengi pehmeid nüansse elavdab tugev rohelise tee akord. Väärispuitude hulka kuuluvate seedri ja roosipuu ihaldusväärne piimjas loor tagab koos õrna valge muskusega sensuaalse mõjuva põhja.

Vot nii!
Mul on see lõhn olemas.
See ei meeldi mulle.
Mu omal nahal.
Mulle meeldib seda nuusutada ühel teisel nahal.
Seisab see pudelike nüüd mu jahikoera lõhnanäidiste kollektsioonis praktiliselt kasutamatult. Nagu ka “It Is Dream” ja “It Is Love”.

Peale eksirännakuid Salvador Dalist väljapoole, jõudsin ma Hugo Bossi riiuli ees kukalt kratsides (äkki peaks ikkagi soetama hoopis SELLE meesteparfüümi?) kaeda ka vasakule. Vasakule poole vasakule.
Dsquared. He Wood.
Selle puhtast puidust toore jõuga välja väänatud parfüümiga ma lagipähe saingi. Kahjuks on tootjatel kehv komme lisaks pakendile kohati ka pudelile eeldatav sugu peale kirjutada. Koduste küsimärkide kontsentratsiooni tõusuks ma valmis polnud.
Õnneks tuli tootja mõne aja pärast mulle vastu.
Koopiakirjutaja oleks ma küll esimese hooga piinarikkalt sohu uputanud.. “sobib naistele, kes armastavad meeste parfüüme ja lõhnasid”… no tõesti..
Niisiis.

Kuna see parfüüm näikse õrnema koorega fashionistadel hinge kinni võtma, juhtusin mingi hetk laojäägimüügile.
Nüüd ma võiksin end selles lahuses kasvõi marineerida!
Ja see pole veel kõik. Neitel on nüüd ka Kanada-lõhnaline uusversioon!

Hoiatus!
Mitte vaadata rohkem Dsqdi modellidega reklaampilte! See ainuke raskekujulist nägemiskahjustust ja tõsist ajutraumat mitte põhjustav poster on siin olemas
.

Vist ei ole vaja öelda, et lõhnad on mu pea sassi ajanud.




Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s