Uncategorized

Ajaloolised väljakaevamised

Keegi kuskil on võtnud vaevaks kaevata siin mu vanades postitustes.
Ei ma ei tea, mis toimub kinnises punasemammu blogis, kust see liiklus järsku tuleb 🙂
Eks ma siis ise ka lugesin, et mida loeti. Vanainimese mälu ju kõike ei mäleta enam, mis kirja pandud. Sellepärast ongi kirjas, et.
Mulle tundub, et ma olen oma vanades postitustes järjepidevalt püüdnud vältida üht kindlat jõehobuteemat, egaeksjuonju?

Ja ma otsustasin sorida digitaalsetes mälestustepilvekestes, et leida üles oma päris esimene blogipostitus.
Oi ei, kaugeltki mitte siin apelsinimarmelaadi mõrkjasmagusas arhiivis.
See oli aasta 2004, 8. novembril, puu taga kivi all lehekuhja sees.

Selline!
Ma mäletan seda meeleolu, seda koledat mdf-ist kirjutuslauda ja natuke kipakavõitu arvutit.
Mul oli teadmine, et üliõpilane ei pea iga päev sööma ja tema põhitöö on õppimine, et minu kallist (ülikoolis õppimise) hobi abikaasa enam kinni kinni maksta ei kavatse, üleüldse mis ema ma niisugune olen.
Ja minutikest-paar tagasi värskelt omandatud teadmine, et õppimise eest küll palka ei maksta.
Tundsin end tõeliselt nurka elanuna.
Postituse sisuks on selle asutise udupopp slõugan. Naeruväärselt irooniline.
Aga
tänu sellele iidsele blogile kohtusin ma, virtuaalselt muidugi, paljude täiesti uskumatute inimestega. Kirjutavate inimestega, kelle lugemine pakkus päikesepaistet pilvistesse päevadesse.
Väike Hipi on siiani alles!
Kaugeltvaadatuna ka Reede, Ematehnik, Kajakas, Triangel, Lapiliisu. Uh!
Teisel kujul ja mitte vähem põnevana Yarko!
Ägedad inimesed! Mul on olnud au!
Kuskil on kindlasti olemas veel päikesejänku, sukelnorsu ja mu ülivõrdeline lemmikpõder.
Marta&Potsataja!
Imetlesin tol ajal siiralt kirjutavaid professionaale – kirjatsura, Gea, Kaja, leheneegerit, isegi Dakit.
Täiesti superinimesed! Kirjaoskajad. Väga hästi oma seisukohti põhjendavad inimesed. Igaüks isemoodi muutis mu maailma, isegi kui me ei olnud ühel meelel näiteks selles, et kas peaks kõigepealt aitama sisserännanuid või annaks omadele vallavaestele võimaluse.
Nende, blogidest leitud inimeste vaatenurk füüsiliselt sundis mind nii mõnigi kord oma kivinenud vaadetes korrektiive tegema.

Minu isiku vastu ebaterve uudishimu tekkides kolisin vöördpressi ja blogger läks lukku – puu taha kivi alla.
Sündis tagantjärgi vaadates vägagi ühiskondlikult kibestunud minu planeet.

Ikka selleks, et rahuldada oma sisemist vajadust kurtmise järele.
Üksindus ja isoleeritus polnud ju mu elust kadunud.
AGA!
Ma kohtusin läbi blogide veel rohkemate inimestega!
Ja julgesin päriselus tuttavaks saada nii paljude klaviatuuri taha peitunud pärisinimestega!
Mõned neist on olnud päriselus veel vingemad!!
Tõsi, mõned ka palju enesekesksemad ja kitsarinnalisemad, kelle argumeteerimisoskus ja lai silmaring on teistsuguse arvamusega inimest kohates sulanud kiiremini kui mahlajäätis Surmaorus. Nii sain minagi kord laksuga otsa ette homofoobi sildi kui julgesin arvata, et kooseluseadus pole meie riigis vajalike seaduste top kolmes. Et meil on suurem ja pakilisem häda nendega, kes ühel hetkel võivad tulla tõrvikutega tänavale, sest nende igapäevasemaid muresid – tööga enese ära elatamist näiteks – pole riiklikult aastaid tõsiselt võetud. Siis oli meil veel Rahvaliit.
Kuid siiski olen ma tänu blogikirjutamisele saanud väga palju värve oma ellu juurde!

…ja ise nii palju värve lõuendile pannud, et nendest hakkab juba mingi mõnusalt analüütiline muster moodustuma. Äkki elutoas on siiski jõehobu?



Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s