#stayhome · fitlapblog

Kuhu me jäimegi? Kassipildi juurde?

Sedasi on, et mul isoleerumisega fitlapi kava sihtotstarbelise kasutamisega vahe sisse jäänud ja kaal ka vastav. Ok, mitte väga vastav, aga alla ka pole läinud.
No ei julge ma siin peremehele midagi öelda, sest egas ma ju tea, kust raha tuleb, aga muudkui esitan nõudmisi. Pealegi, egas hoogtööpäevakutel on tähtsam töö ära teha enne kui päike looja läheb.
Kas ma hakkan tüli norima? Ei.
Ma teadvustan, et kui ma enam-vähemgi näoli toitu ei kukku, siis on ok kui püsib maagiline kaal – 77,7 (võehhh?!)

Nu aga teised mehed siin ju ikka veel ka. Rääkimata suure pekisaagimise või nunnu maole sleifi peale sidumisega eeskujuks olevatest suunamudilastest.

Kuid tuletagem meelde, et ma võtsin alustuseks küll poolkogemata plaani jälle elama hakata ning seega peaks sageli esinevatest kõrvaltoimetest nüüd kaalutõus (ja akne!) taas rohkem kontrollitavaks saama. Ehk et siis võiks eeldada kaalu püsimise asemel mingitki numbriliselt märgatavat langustendentsi kui ma suudan salaja kavas näpuga järge pidada. Teoorias.
Ok, praktikas on mul lapsed küll kodus aga nendega õnneks seda “mida toitumisteadlased sulle ei räägi” efekti ei kaasne.
Ja mingit toetust ja mõistmist ma ju ometigi ei looda oma abikaasalt peremehelt.

Et kus see stardikas oligi?
Seal peaks olema kõik peremehele sobilik kraam ja justkui võimalus oma kontrollitud osa ühisesse patta nii ära peita, et irvitamismaratoni ei korraldataks.

Seda ka, et kui antidepressandi ja rahusti ärajätmine tundub senini (!) olevat pigem mõistuspärane otsus, siis trenni mitte tehes enese tasakaalurohu säilitamisannuse peale mitte tagasi võtmine oli küll suur viga. Trenni, üldse mitte mingisugust, ma ju kodus põlguse ja naeruvääristamise kartuses natukenegi ei tee, seega sai pisikesest tuulest pajuokstes juba paari päevakesega seis, kus tuul on selget kõvem ja maa rohkem künkaid-mättaid täis kui ma kaine peaga ära hallata suudan.
Ma käisingi perearstikeskuses ja saangi täie mõistusega aru, et kui mul ei ole oma seniorvõimlemist, siis pole sisekõrval vähimatki motivatsiooni.
Betaserci raviannus ja tunniajane igapäevane kohustuslik võimlemiskava välja kirjutati.
Muidugi jääb veel küsimus kuidas see viimane inimväärikust säilitades realiseerida.

See sai nüüd küll pikk kassipildijutt..

4 thoughts on “Kuhu me jäimegi? Kassipildi juurde?

  1. Nii, räägi mulle nüüd sellest sisekõrvast! Et mis värk on ja kasmoodi seda ravitakse? Sest mul on ka päris tihti tasakaaluhäired, kuni selliste pearinglusteni, et ma ei suuda horisontaalist tõusta. Ja ma kahtlustan justnimelt kõrva kui tasakaaluelundit, mitte mingit vererõhu- või ajuprobleemi. Ma kuulen kah selle kõrvaga veidi ummamuudu 😛 Arstile, muidugist, pole veel aasta(kümnete) jooksul kurtma jõudnud, sest noh, peale mõnd päeva külitamist, saab ju jälle päris mitu aega püsti aetud.

    Like

    1. Lükka edasi jah muidugi igast probleemiga tegelemist! Äkki lähebki mööda! Suur tükk elust läheb küll ka mööda, aga ..
      Ühesõnaga. Esimesena välistatakse vererõhu- ja südamehädad, siis ajuhädad või vastupidi. Mul oli mingi aeg isegi holter paelaga kaelas. Kompuutertomograaf, mailuv. Ei olnud valus, oli niisama jubedavõitu tiksuv toru.
      Kuulmist kontrollitakse ka täiesti mittekajavas ruumis. Kogemusena kriipi, aga väga äge.
      Ja kui lõpuks jõutakse sisekõrvani, siis tehakse lühikese aja jooksul pähe selline karussell, et mullune jõulutoit tahab ka välja tulla vaatama, et mis värk. See pole valus. Ladina tantsud ameerika mägedel, ütleks tasakaalukad klassikud.
      Kokkuvõtteks antakse tablett, mis vähendab rõhku sisekõrvavedelikus nii, et see tasakaalutolm saaks vabalt ulpida ja ei piniseks/undaks/tinnitaks kogu aeg kõrvus. Kõrvalmõjudes kaalutõusu ja aknet ei olegi muide 😛
      Nunnut hommikust seniorvõimlemist /kolbaloksutamist ka kirjutatakse välja.
      Kui spordi(klubiline) liigutamine ka appi võtta on täiesti võimalik elada nii nagu poleks ühe karusselli pealt teisele loovitud.
      Triitment leevendab probleemi märgatavas ulatuses, aga välja ei ravi. Tuleb oodata meditsiiniteaduse arengut.
      Ja lõbustuspargid pole ju nagunii kunagi lõbusad olnudki 🙂

      Liked by 1 person

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s