Juhtus Väike Hipi ükskord millalgi sügaval talvel vastu jõulu imekartulit tellima ja tarbima. Aga kuna ta metssiga ei ole, jäi teisi paar tükki üle.
Tal pole kompostihunnikut ka.
Seega pole vist vaja küsida, et miks need nunnud tundmatut päritolu kuuli kokku jooksutavad idukestega mugulad minu juures maandusid.
Pidulikult!
Aia külge!
Kassikotiga!
iiiiiiiii! uiuiui!
Ehh, mu Lõuna-Prantsusmaa!
Siis ma panin need mulda.
Ära visata jõuab ju alati, sest mul ON kompostihunnik.
Ja teate värki?
Täna on väljas see koht, millest kunagi võiks hakata formuleeruma kartulivars!
Ma räägin!
Diakriitilisi märke kõigile!
P.S. Turbatabletti prepareeritud porgand ja peet on ka idulehed välja sirutanud.
