#stayhome

Je fais des croissants aujourd’hui.

Mitte, et ma suudaksin eesti klaviatuuril nunnult palju rohkemat prantsuse keelt välja kolkida. Teate küll, need kaunistustega tähed. Enne läheb Issanda päike looja kui ma need jalga kaela taha panemata üles leian.

Ühesõnaga. Või pigem küll n sõnaga.
AD ja Xanaxi ja Betaserci ärajätmisega, kõik, kui siis juba, hakkas minu eluallikas nagu Tuhala nõiakaev üle ajama.
Oi ma tahaks teha!
Kirjatsura juurde kanuuga mööda külma vett sõudma kõlaks rohkem kui paradiis maa peal..
..aga…
.. kuna ma olen sihtgrupp/riskirühm, siis ilmselgelt see tahtmine hetkel taevariigi piirimaile jääbki.
Püüan siin koduste vahenditega ja oma pere seltsis selgeid energiaülejääke realiseerida: joonistada kevadist siili ja karu, klaveri heliredeli laulu mängida, kirjutada üht veeuputuse eel alustatud südalugu, värskendada käelist mälu croissante tehes.
Raamatuid lugeda!
Haapsalu sall, näe, ka lõpetamata.
Ning kui peaks praegu ütlema paar sõna Lõuna-Prantsusmaa raadiole, siis tomatitel on esimene pärisleht.
Jah, mul on õudusunenäolised ärajäämanähud. Külma higiga üles ärkamine paar korda öö jooksul on päris vastik. Ladva kiikumisest ja kaasnevast pininast kõrvus ma juba rääkisin.
Aga ma haldan ära.

Haldasin ära.
Peremehel algas kevadpuhkus.
Ma ei suutnud oma narkoosist väljatulekut veel lollimalt ajastada!?
Mida tähendab isa-tütre tuline vaidlus hommikusöögilauas? Et peremees läheb närviliseks. Kui hakatakse juba mainima, et liiga palju aega on hommikul kulutatud selle asemel, et varavalges kuskile Kapa-Kohila taha metsa minema kaapida, siis on raske varasemat kogemust eirata. On vaid aja küsimus, millal minust saab märklaud.
Adrenaliin juba kohiseb kõrvades.
EI! Ma poleks tohtinud öelda, et ma kardan tülli minna. Hirm tüli ees on ründamine!
Miks ma ründan? Vaadaku parem, mida ma ise valesti teen!
Seega on vimma koguma hakatud.
Huh!
Tähtis on nüüd madalat profiili hoida.
Ok, Kotkas on kaasas. Ma ei nuta! Oi, kas ma saan tõesti nutta? Päriselt? Pisaratega? Või on esiklaasi paistev päike lihtsalt nii ere?
Paanika. Läheb. Üle.
Ma ei hakka oksendama. Oot?

Maal on traktoritöid.
Mõned vanad õunapuud. Oleks jah vaja natuke lõigata.


Tuletame meelde kursusel õpitut.
Vana mitmeharuline puu.

Õunad on väga head, kõvad, säilivad edukalt vahukooresaiapäevani.
Lõigatud millalgi ammu a la vihmavari ja sedagi räpakalt.
Sammaldunud ja osaliselt taevasse kasvanud.
Kui ei taha just maast mõne sentimeetri kõrguselt noorenduslõikust teha, siis esmalt vanad oksad välja, siis sammal maha ja siis selgelt vales suunas oksad välja..
.


Nagu mis mõttes!!!
See on hea õunapuu!
Oiijah!
Võib-olla peaks alustuseks katsetama mõne vähem väärtusliku puuga?
Kas peab siis kohe toataimeks kujundama?
Mis siis kui see nüüd enam üldse ei kanna?
Kas seda pookida saab veel?
Jätaks teise poole narrimata. Vaataks kõigepealt kas selline lõikamine on ikka õige asi.

“Mida botaanikud sulle ei räägi”?
Juba vanasti oli nii, et peremees liigutas ajusid, sulane labidat/aiakääre.

Läksin siis võtsin täiesti kuivanud õunapuu krundi servas ette. Metsik selline teine.
Tüvelt kasvab välja paar nooremat oksa.
Katse: jätta alles tüvelt paar väljakasvanud nooremat oksa ja kõik ülevatpoolt täiesti kuivanud osa maha.
Üliekstreemne tundub. Puu on niigi samahästi kui surnt.
On võimalus, et järgmine lõikus tuleb maapinnaga tasa.
Jätan kasvama juurelt (aluselt?) välja kasvava mõneaastase vitsakese. Mine tea, millal tuleb eelnevalt täiesti perse keeratud hea õunapuu üles pookida, onju.
Rahulikult.
Ma ei vihasta kellegi ega millegi peale. Omm..

Kotkas paneb traktori käima!!!
Ei, see pole lubatud ja ta ei tea kuidas käivitada oma algsest kasutusajast selgelt kauem vastu pidanud T25t.
Näinud on.
Kaugelt.
Ma ei saa siiski infarkti ega insulti.
Isegi mitte korralikult sõimata.
Nii rämeda peavalu aga küll, et justkui hakkaks kaalikas poolituma.

Aeg seisab.
Mehed viivad kuivanud oksi lõkkeaseme juurde.
Koer sööb vahepeal ära mõne sisaliku või poolteist.
Õnneks mitte rästikut!
Ükski kollane liblikas ka ei või õue peal lennata.
Ma ei tea, palju aega on kulunud. 15 minutit? Tund?
Asjad hakkavad mingil hetkel keset linnulauluvaikust jälle ühekordselt paistma igatahes.

“Kas sa tuled hernesuppi sööma?”
Mu peast käib läbi sadu mõtteid.
Kui palju aega on möödas? Mis kell on? Kas siin üldse on suppi või hakkame me juba/siiski minema, sest laps on pikemalt nälginud ning peni tarbib ka hädaga juba valku, mis kõva häälega vastu ei karju? Oot, purgisupp? Külmalt? Pmslt sünniks ju süüa. Kas ta tegi pliidi alla tule? Kas me jääme ööseks? Kas ta on selle äkki ise juba valmis teinud? Oi sellest võib tüli tulla nüüd.
Täiesti mõtetu, igasuguse ettevaatuse minetanud, ajuvaba inimene küsib nüüd imestunult:“Kuidas sa selle soojaks said?”
Püha persevestikene!
No ei suuda inimene ettevaatlik olla ja paar sammu ette näha!
” Mida sa õige arvad, et ma ei suuda adekvaatne täiekasvanud inimene olla või? Miks sa ründad mind?”
Appikene! Appikene! Mida ma ei tea? Mida ma märkamata jätsin? Milline lahendus on või oleks olnud õige?
Ma olen jälle midagi valesti teinud, kasutanud vale hääletooni. Kuidas ma, pisike sitavares, küll aru ei saanud, et sügisel ju väikest elekripliiti linna ei viidud?
Siis ma ei oska tagasiteel autoga sõita – lõhun sidurit.
Siis ma ei lase lauset lõpetada, segan vahele ja õigustan.


Joon õhtul ära pool pudelit veini ja söön ära kõik halloumi ning küpsised.
Psühholoogiga saan rääkida alles kolmapäeval.
Psühhiaatriga veel hiljem.
Perearstist ei tea üldse midagi.
Korraks mulle juba tundus, et ma võiksin siiski proovida elada. Ilmselt hindasin oma väärtust kõvasti üle. Väga kõvasti.
Ja oli mul hommikul siis vaja oma tundeid suust välja pasandama hakata???

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s