#stayhome

Tomat on üles tõusnud!

Kristus muidugi ka tõesti on üles tõusnud.
Aga noh.
Seega on kogu see taimevärk 10 päevaga nina välja pistnud ja pmslt mul huvi läint. Viiks komposti?
Vahepealse ajaga on nii, et aktiivne mälestus puudub.
Pärast järjekordset äkktüli ei julge enam rahustit võtmata jätta kui peremees kodus on. Tüli võib tulla igast asjast igal ajal. Ja rahusti annab mulle pikema reageerimisaja.
Kui lapsed kaklevad, siis on enam-vähem kindel, et midagi väikest leiab mulle ikka halvasti öelda.
Ja need teab kust tekkivad äkilised liigutused tõstavad mul muidu ka mõtetult vererõhku.
Ja sirgeks rääkida ei saa. Rääkimine on ebamugav, ebameeldiv. Sest ma saan alati valesti aru.
Aga tsiteerides terapeutilist klassikut, siis kõik tunded on lubatud ja kõiki tundeid võib väljendada.
See on heade suhete vundament.
Kaua ma veel ootan enne kui saab tähele panna esimesi märke minu väärtustamisest inimesena?
Eile oli aktiivset ülevaloleku aega 6 tundi. KUUS TUNDI!!
Ma olin terve päeva uimane ja unine. Nagu narkar oleks. Seepärast mulle Xanax ei meeldi. Veel vähem meeldib mulle tülitseda sellepärast, et mu hääletoon on vale või üks paber ununes maha.

Väljas on kevad. Jalutasin koera. Või vastupidi – koer jalutas mind ja pärast mõnd kohvi sain natuke ärkveloleku aega juurde.
Nokkisin metsmaasikatelt vanad lehed ära, vedasin natuke komposti peenrasse.
Kuna igal aastal põõsa alt välja kaevatud krookuseid enese arvates paremasse kohta ümber istutan ja nad igal kevadel jälle põõsa all tagasi on, siis äkki peaks sel aastal hoopis põõsa ümber istutama?
Ja onju on nii, et mõned ettekasvatatudki lehtdekoratiivsed taimed ei jõua meil õitsemiseni? Eriti kui väiksemad ja tipmisemad lehed kogu aeg … eeee….ära kaovad. Ja mõnedel lilledel, näiteks kummelil on ju suht sarnased lehed porganditega ja ma võin ju seemned segi ajada onju 🙂
Ma siin nimelt poolunes mõtlesin ikkagi basiiliku ja porgandi lillepeenrasse külvata.
Muskaatkõrvitsat on mul ka rohkem üles tulnud kui arvasin.
Muidugi oleks maal ruumi veel ja peale, aga see tähendaks, et midagi võib teel sinna valesti minna ning kohalejõudmise hetkeks on kogu plaan peast pühitud.

Kunagi ma kirjutasin blogi ja veel paljusid asju. Tõlkisin. Õppisin prantsuse keelt. Joonistasin. Klimberdasin natuke klaverit. Õpetasin koerale käppa andma. Kindlasti oleks osa võtnud Kaamose valgusemängust. Kassipiltidest rääkimata.
Nüüd ma vaatan kella. Et kas on ok magama minna.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s