Oi seda uudishimu, eks.
Sidrunhein ja suhkruleht seemnest kasvatada on juba ruletilaua taha istumisega võrdsustatud tegevus?
Kust saab kaneelipuud? Aga piprapõõsa istikut?
Okok.
Kartulid selles errrrilise hinnaga potis kasvavad nagu päriselt ka? Käsi kobab juba tikksae järele.
Konteineraiandus? Enibodi?
Kuigi 1 päev meitel juhtus ime – peremees kuulas ära, miks lapsel on küll veebikaamera ja kõlarid, aga mitte mikrofoni online-koolitunnis osalemiseks. Mõista-mõista? 😛
See ei tähenda muidugi, et võiksin nüüd siin meitele pisikese Lõuna-Prantsusmaa korraldada. Tasa ja targu ikka. Alguses väikesed karbikesed aknalaual, siis vbla kummel roosipeenras, siis juba mõni lehtdekoratiivne köögiviljakene…
Ja siis ükskord algab aega kui kõik seemned kasvavad seal, kus ma oma vaimusilmas ette kujutan ja ei pea enam nuruma, et kresse kapsapeenrasse istutada.
See jutt pole küll muidugi nii hea kui Epu oma, aga ma harjutan hoogsalt.
Kokkuvõte on siis selline, et mul on aknalauad külvikaste täis.
Ise olen rahul.
Püüan end kuidagi demotiveerida Bauhausist turbatablette kokku ostma minema, sest väline põrguline, vastandina sisemisele jumalannale onju, hüppaks või üle aia, et proovida mõnda neist ettekasvatamiseks herneid ja ube toppida, paprikatest rääkimata.
Oi, moosisaialilli võiks ju ka ette kasvatada?
Homme on Kotka sünna. Lähen parem kartulisalatiks valmistuma ja jõhvikakooki tegema.
