#stayhome

…änd still kiking…

Täna saab täis teine koolinädal kodus. Ja me oleme Kotkaga ikka elus! Polegi teineteisel kõrisid läbi närinud!
Eile kilkas Kotkas videokõnes õpsile, et oikuidas ta ise kõigega hakkama saab. Toreon, toreon! Enesekindlus on meitel siin ikka ülikõva. Vähemalt poisil.

Peremees-issi on eilsest tööl tagasi.
Õhtul kuuluksne sealtmaalt ikka imelugusid ilmaelust, sest kõikse nende haldusosakond olla paanikaõhutamise peale kuri kui töötajad juba mitmendat nädalat isikukaitsevahendite ja desinfitseerimise kohta küsivad. Tibid kõik juba kaks nädalat maal terve perega puhkusel kodukontoris ja üleüldse kolmanda korruse vetsu sai kuu aega tagasi viidud ju üks ühik seepi.
Võib-olla küsib sealse asutuse juht peale maailmalõppu, et milleks üldse veel haldusosakonda leival hoida kui eesliini töötajad ilma edukalt hakkama saavad. Võib ju sihuke uiuke tekkida. Teoreetiliselt.

KirsiÕieIngel teeb loengute vahepeale restoranitoitu.
Mina teen kui tema ei viitsi, siis tavalist toitu. Näiteks kolgitud liha.
Ja koristan pärast köögi ära. Kui ma just ei maga.
Täna kaesin, et Indigoaalane on ägeda menüü kokku pannud. Peaks vahelduseks fitlapile sealt üht-teist katsetama.
Ma muidugi kuulen vaimukõrvas kuidas aialippide vahe kiiresti kahanema hakkab kui mõned kohalikud notsud sellise söögi eest aia vahelt läbi pressides minema pageda üritavad.
Tegelikult ma muidugi vajan kaamosekooki.
Sest no kurat õnnestub ikka mõnel silmad pärani kinni elust läbi tuisata ja see ajab ülinärvi.
IMESTUS – miks mitte proovida stressist vabaneda?
Ega ma muidugi saastal klikkima ei peaks, aga no mis sa hädaga ikka teed, kui Epu blogroll piisavalt palju ja kiiresti ei kirjuta ning enesegi feed tiksub pigem vaikselt.
Et siis?
Jätsin eile peale idüllilist kogupere talvepuhkusenädalat rahusti võtmata ja sain tunda päris õudsaid ärajäämanähtusid. Mitte, et ma ei oskaks lugeda või et Infanta poleks hoiatanud.
23 kraadises toas oli rõvekülm. Võttis hambad plagisema ja kere värisema. Pea käis ka ringi. Venitasin valge hundi lähemale ja külmetasin mitme teki all. Magasin peaaegu kolm tundi.
Muidugi on see absoluutselt ebaloogiline.
Aga ma tõesti kardan tülli minna! See “midagi väikest ikka” pole ennustatav. See võib tekkida igast asjast, täiesti lampi!
Ma lihtsalt ei saa magamistuppa mitmeks tunniks nutma minna.
Ja praegu mul on siin KirsiÕieIngel, kes hakkaks siis kohe ärevusest Kotkast peetima. Ja Kotkas, kelle käitumine läheb pingelises õhkkonnas kohe käest ära. Ma pean tugev piksevarras olema, kuid ka mina saan tegelikult haiget.
Ma ei saa ikka veel aru, kuidas ma ikka veel nii sitt inimene olen ja vaatamata nüüd juba aastatepikkusele remondile, “midagi väikest ikka” jääb kogu aeg häirima.
Ja siis lendab kuskilt laivi dr. Rähn kes imestab, et miks mitte stressi vähendada! Millist valikut ma pole veel proovinud????
Ok. … hingan sügavalt sisse…. hingan välja….
….muna….
…suhkur….
….või…
…nisujahu…..
…Courvoisier XO…


Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s