#stayhome

Kriisinädalake.

Mis vahet seal on millal täpselt kuulutati välja see eriolukord või kriis või midagi. See oleks olnud justkui eile või justkui ammu.
Nädal aega koolilastega kodus, viis koolipäeva selja taga.
Üks kenanunnuarmas kogupere puhkusepäev ju ka.
Eks ma muidugi olen elus.
Aganäed, kööki pole piisavalt koristatud.
Eilne poolepäevane trip jättis kahe silma vahele mõned ülesanded, mis pandi Stuudiumisse hiljem.
Täna on terve päev rügatud, et järjele saada.
Luuletus on pähe aetud, filmitud, saadetud.
Matas on nutisporditud ägedalt.
Inglise keeles spellitud võidu ja kaarega teistest üle.
Looduskatastroofe selgitatud ja vaadatud ja joonistatud nii Eestist kui mujalt. Lisaks üritasin halgude peal lapsele erinevaid puiduliike näidata, rääkida kütteväärtusest. Ilmselt tühja kohta.
Toimus kännuparkuur koeraga ja koerata. Filmides ja mitte filmides. Liikumispäevik täidetud ja saadetud.
Ahjaaa, kartulite koorimine ja sööööööögitegemine.
Juba linnukesed jäi laulmata ja klimberdamata.
Kunstiõpetuses on ka üht-teist pooleli.
Suhtlusõpetus täiesti nulliring, sest no tõesti. Juba eilseks oli vaja sõpruse kuldreegleid kenasti vormistatult.

Nagu päriselt? Ma olen tugevalt üle neljakümne ja ei ole avastanud ühtegi tõde, mis aitaks sõprusi luua ja hoida. Ja hakata nüüd lapsele näkku valetama, nagu viisakas, hooliv ja empaatiline olles saaks sõpru… Tõesti? Milliseid näiteid ma toon? Et kui sõbral on vaja, siis otsib ta su maa alt ka üles ja kui sul on vaja, lihtsalt rääkidagi, siis läheb tal praegu nii hästi, et ei taha küll midagi sinuga seotut negatiivset enesesse võtta.
Et uudishimu saab võtta arenguvestluse korraldamisena, smalltalki veidrate ja irooniliste naljadena, hetkel mujal hõivatust nahaalse ebaviisakusena.
Ja kui pidu tuleb võid sa oma kaasaelamise ja hoolitsusega lihtsalt ukse taha ootama jääda, aga saada enne ikka oma head tuttavad fotograafid sisse.
Ma olen ikka väga vale inimene oma pojale suhtlemist õpetama.


Laps lülitubki mingil hetkel välja ja kirjutab päevikusse, et tal on kopp ees.
Võtan või jätan.
Lähen kurnatult kööki.
Kogemata räägin abikaasaga, kes köögis midagi toimetab.

“Jääb mulje nagu oleksid ainult sina koormatud”

Kas ma teadsin, et see nähvakas tuleb – jah.
Kas ma kuulasin sõnumit? Jah. Ma ei tee ju üldse mitte midagi! Ma pole koormatud, see pole ju raske. Kõik teised naised teevad kõike seda rõõmuga.
Kas ma õigustasin, kaitsesin, ründasin? Ei.
Kas ma olen juba hommikuse konjakijoomise maha jätnud?

One thought on “Kriisinädalake.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s