#stayhome

Lõputut nädalavahetust alga

Meite Kotkas on koolipoiss.
Meite Kotkas on koduõppel.
Meite KirsiÕieIngel on ka koolilaps. Ülikoolilaps.
Lapsed on koduõppel.
Mina olen ka kodus.
Mina olen töötu. Ja kõik need teised toredad kaasuvad stereotüüpsed nimi- ja omadussõnad.
Mina ei tee ju nagunii kunagi mitte midagi. Krõbistan antidepressante ja rahusteid ning magan päevad maha. Või ikkagi ….
———————————————–

Ma olin oma vaimusilmas ettevalmistunud, et e-riigis selline e-lahendus võib käiku minna.
Pealegi on mõningad lapsed kogu aeg koduõppel ja võis kahtlustada, et asi on kuidagi hallatav. Kas just mõnepäevase etteteatamisega ja massiliselt, polnud ma sugugi raudpolt kindel.

Algus oli paljutõotav.
Meie koolis on Stuudium ja muidu ka aktiivselt suhtlevad õpetajad.
Esimesel koduõppe päeval on esimene ülesanne “koolis” luua päevakava. Rutiini loomise mõttes täiesti tervitatav nähtus.
Pärast mõningaid tääbe, flosse ja rõvedat kauplemist saame kõike naljaks pöörates paberile üsna adekvaatse pildi.

Õpetaja annab lisaks ülesande pidada iga päeva kohta päevikut.
Õhtuks on meil seega pilt selge nagu seebivesi ja laps kirjutab nii:

Võiks nüüd raporteerida võimsatest edusammudest?

Jeah!
Samal ajal lava taga toimus mis?
Hommikul, kaugelt enne kukke ja koitu, siis kui läbi vaikse maja on vaevukuuldav issi võtme keeramine lukuaugus, lendab Kotkas nagu püssist lastuna arvutisse.
Ei mingit potu-hambapesu-riidessepanek-toit-tekk sirgeks rutiini!
Nagu seinale räägiks. Aga see pole mingi täna avastatud täiesti uus füüsikaseadus.

Valge koer jookseb seepeale sabaga vastu plekk-radiaatorit kolkima. Kikast pole vaja võttagi.
Kell on seitsme ringis, püüan enesegi kehatüve vertikaalseks ajada.
Peale mõningaid katkisi plaate jõuame me pojaga ühisele arusaamisele, et päike tõuseb vaatamata uuele olukorrale ikkagi idast ja seega kehtivad mõningad, võiks öelda isegi gravitatsioonilised reeglid endiselt.
Kui ma olen end riidesse pannud ja looma ära talitanud, on viisakas noorsand enese kere võileibu täis visanud, viimase tüki kooki ära söönud ja maandunud arvuti taha. Mõningad kandilise peaga tegelased vajavad ju kolkimist ja nottimist!
Võtan kohvi, unustan antidepressandid ja istun last torkima. Tegevus on tuntud ka nimetuse all õppimise meeldetuletamise papagoi.
Pranglimine. Normaalne.
Võimsa sae käimatõmbamise peale “NÕÕÕÕÕÕME!!!” ärkab üliõpilane. Laste vanusevahe väheneb katastroofilise kiirusega ja siis nad kaklevad rutiinselt. Oi, ma ei vihasta!
Pärast väljakuulutatud vaherahu saabub õnnis õppimise aeg.
Matemaatika tunnitöö ja koduse ülesande saadame õpetajale pildina. Mahume selle ainega kenasti akadeemilise tunni piiridesse.
Päevakava koostamine eesti keele jaoks murrab lapsel konti. Minul ka.
Samal ajal on KirsiÕieInglil oma loengu online kuulamisega tehnilised probleemid.
Vajame pausi ja kuulame rahvamuusikat, mis on osa reedesest kodutööst.
Ja sööööööögitegemine onju ka!!!
Vanem laps läheneb loominguliselt, koorin talle kartulid ette. Sööme ahjus tehtud salatikartuleid tsilliga ja grillitud kanatükke. Toitev!
Edasi tõmbab KirsiÕieIngel oma toa ukse pauguga kinni ja mina motiveerin Kotkast päevakava koostama püsides temast meetri kaugusel ja mitte lubades prokrastineerimist.
Koristan tema toas.
Milline hunnik legosid! Püüan, tõesti püüan mitte end rõngasse vihastada, et meie majas on koristatud jänes Adalberti meetodil.
Väikseid autosid on igal pool. Ime, et sängis üldse veel ruumi on.
Kotkas kaupleb permanentselt nagu vana juut. Üleüldse tahab ta minna telekasse juutuubist tantsimise videot vaatama, ta peab ju end liigutama ka!
Kõrvadest kipub mul korraga nii virtsavett kui tulist auru tulema.
Raamatut ei loeta.
Õue ei minda.
Kell on kaugelt üle koolipäeva lõpu kui päevakava punktid lõpuks täidetud saavad.
Eks ajaarvamine ongi nõrkadele.

Mis on kõige hullem? Ei, mitte e-kool või tehnilised probleemid. Jumal tänatud!
Avatud turg! Kauplemine. Nuiamine, nurumine, lunimine.
Meeldetuletamine! Asja juures püsimine!
Ma hakkan vist aru saama, miks meitel e-koolis kilomeetri pikkused märkused on.
Lisaks tuleb samal ajal hallata fanama kaubamärgiteadlikku ostunimekirja ja üliõpilaslapse isolatsiooniahistust. Õnneks ei öelda sel õhtul midagi halvasti, kuigi põhjuse leidmisega meie majas pole kunagi probleeme olnud.

Ja ootootoot. On vist palju tahta, et mul ka mingi tass oleks?
Kas ma õppisin prantsuse keelt?
Aga klaverit mängisin?
Hea, et vähemalt koer pole nurka lasknud.
Ilmselt ma läksin õhtul magama. Mälestused peale lapse koolitöö ärasaatmist puuduvad täiesti.
Hundid&lambad.

Kummardan sügavalt kõikide pedagoogide ees!
Minu sügav lugupidamine töötavatele vanematele, kelle lapsed peavad koduõppe ise ära haldama!


One thought on “Lõputut nädalavahetust alga

  1. Mul on seda praegust olukorda siitsealt kuuldes/lugedes siiralt hea meel, et mu lapsed on suured 🙂 Noh, üks on veel kutsekooli esimene aasta, aga tema vaadaku küll ise, kuidas koolis püsitud saab. Pidage vastu!

    Liked by 1 person

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s