Nagu tõesti, persse! Kuidas??
Kuidas on võimalik, et mõttemaailm ei muutu. Loe palju tahad.
Ma olengi äpu! Ma ei oskagi midagi õigesti teha! Nii lihtsalt on.
Mõned inimesed ongi ühiskonna kõntsakiht oma võimetelt.
Tttttüüüüüüüüüüüü……ripaide!
Kolm päeva tagasi toimunud tüli pärast on täna ikka veel paha olla. Ma tunnen end nagu tatt näraka sees.
Tõesti, päriseltpäriselt ei kuulnud ma, et tuleb joonest 1cm üle plaatida.
Ma kuulsin, et kindlasti pigem rohkem üle.
Ma ise oleks teinud joone järgi nagu teised kolm seina on tehtud.
Nagu p………………i! RAISK!!
Ok, olukord sai jooksvalt kohapeal lahendatud. Veerand tunniga!
Ja me ei rääkinud rohkem sellest.
Elasin järgmise valesti tegemise hirmus õhtuni, selg täiesti higine. Sest tavaliselt tuleb kriitikat veel millegi kohta nagu kosest kui midagi on juba hakanud halvasti minema.
Midagi tuligi veel, aga ma olin juba eelnevast piisavalt löödud.
Ma ei kaitsenud end.
Ma ei rünnanud.
Ma ei õigustanud.
Tunnistasin kohe, et olengi idioot. Ei oskagi mitte midagi kunagi õigesti teha. Ei kuulanud ega kuulnud kui käsku jagati.
“Tõesti tuleb järgmine kord üles kirjutada?”
Diktofoni nõutakse vist ka jälle taskusse, et saaks tõestada kui vale hääletoon mul oli kui viga tunnistasin?
See närib mu seest nii ära.
Kui ma oleks teinud nii nagu teised seinad, oleks see olnud rohkem ok.
Aga lollile oli vaja ju öelda, igaks juhuks, et pigem rohkem!
Kuidas ma kurat saan nagu nii sitavares olla?
Miks ma ei teinud nii nagu oleks minu arvates õige olnud?
Just! Tüli vältimiseks!
Aga tüli tuli ikkagi!!!!!
Või on sel seos mõttega, et võiksin hakata remonditööd kellelegi teisele raha eest tegema ja mind on vaja lihtsalt täiesti maatasa tampida, et mõte juba eos kaoks? Kogemuslik järeldus. Et tal poleks mu pärast nii häbi kui saamatu ma tegelikult olen.
Kordame siis veelkord õpitu üle:
* Polegi ninnunännu inimene. On otsekohene ja sirgjooneline.
* Kõiki emotsioone võib väljendada.
* On ebareaalne oodata, et teine inimene on alati samal arvamusel
Tõenäoliselt ma ikka olengi üdini loll ja käpard.
Iga kord, kui ma sinu sellesarnaseid postitusi loen, mõtlen, kuidas on minul ikka vedanud. Ei-noh, saamatu olen ma küll, aga mitte sellisel määral 😉 . Kuigi ma ei oska pahteldada ega krohvida, plaatimisest rääkimata 😦 Suurim ehituslik saavutus on plangu värvimine ja sedagi kahe suvega…
LikeLike