fitlapblog

Musta kassi öösel ei näe.

Umbrohust rääkides, siinkohal, onju, et ei ole ära koolnud.
Püüdsin iselooma lühema keti otsas hoida ning fitlapi kirjutamiskeskkonnast mõistlikus st. ainult lugemiskauguses olla.
Üks nägemisulatuses kassipostitus korraga. ÜKS. See tähendabki, et 1.
KUI kuidagi ei saanud, siis kuidagi ikka sai. Apelsinimarmelaad. WordPress. 

Söögiga on kehvalt.
Hommikul vihun kere vägisi poolteist toidukorda täis, siis ei söö ja ei joo kuni “tööpäeva” lõpuni ja siis.
Arvake ära!
Nii ongi.
Koju jõudes joon kohe nagu kaamel ja söön nagu näljas hoitud loom. Kahjuks valimatult.
Ei ole tervislik, ise ka tean.
Aga potti ju ikka ei ole!
Ning viimased päevad oma elu esimesi keraamilisi plaate seina pannes olen ma värisenud pigem oma töö tulemuse pärast kui mõelnud välja huntidele ja lammastele ühiselt sobivat süsteemi. Esimesel päeval unustasin isegi hommikul süüa. Õhtuks oli rõve nõrkus ja ilge peavalu.
Kas sinutoru vidjod on ikka piisav õppematerjal perfektsionistile ettenäitamiseks sobiliku töö selgeksõppimiseks? Ei ole vaja vastama hakata, kõik teavad, see oligi retooriline küsimus.
Ja mis ma üleüldse sinna kooli siis lähen kui ma mitte midagi ei oska? Ok.
Ja mõned plaadid lõhkusin lõikamise käigus ära kah.
Muidugi ei jäänud edasiviiv, õpetlik, minu huvides ja konstruktiivne jne. kriitika tulemata. Pagan tõesti, mida kõike ma ei oska tähele panna! Ffff….
Seega otsustasin ma järgmisel plaatimispäeval korraldada ühtlasi pisut karvaste säärte jämedalt riivimist kipakal redelil. Nagu kaks ühes või nii.
Aga oli mul siis vaja see niigi pidune redel nüüd ära lõhkuda!?
Plaadid jäid õnneks terveks! Ja jalakarvad säärekondile kasvavad ju nagunii tagasi. Kunagi. Küllap.
Täna lonkasin krudisevate põlvedega oma elu esimest seina installeeritud klaasmosaiiki üle kaema. Täitsa nunnult püsib seal keraamika vahel. Ei olegi maha tükkideks kukkunud ja poolt seina kaasa haaranud. Kaugelt kaedes tundub, et selliselt bordüüriks paigaldatud klaasikesed on täiesti trenditeadlikult sisekujunduslikud saanud. Noh, aga peremees pole ju veel näinud. Võib-olla tuleb kõik suure haamriga maatasa lõhkuda veel. 
Kõrgel pulsisagedusel (loe: võitle või põgene reziimil) kahepäevane trenn tehtud nagu nipsti.
Premeerisin end sel puhul täna nelja normaalse toidukorraga.
Homme jälle.
Plaatima.
Ja mul on tunne, et ma vist siiski vajan mingitki lõunasööki. Kuidagimoodi kõik see ehitussektor ju teemat haldab. Või tõesti mitte? Mul on raske õhtul enese meeleolu tülivältimiseks sobivaks timmimisega kui ma süüa ja juua ei saa. Süütenöör läheb maru lühikeseks, aga rahustitest võib sõltuvusse jääda. 
Ühel hetkel, ma tean, natuke see valesti ja halvasti tegemise ärevus taandub, käed ei värise enam nii palju, tööprotsess hakkab meelde jääma.
Sinnani tuleb elada.
Igal õhtul Infantaga keele õppimine võiks aidata ellu jääda? Või paitaks koera karvutuks?

Kordame nüüd kenasti kõik koos:
“See on ebareaalne ootus, et teisel inimesel üldse kriitilisi mõtteid ei teki.” 
“Paarisuhtes võib kõiki tundeid väljendada”
Ta polegi ju testide järgi ninnunännu inimene nagunii, mina aga saan oma nõudlikku käitumist ning ebareaalseid ootusi kohendada.

Ma ei nuta.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s