fitlapblog

Kassi teab mitmes reinkarnatsioon.


30. detsembril.
Kapa-Kohila taga metsas on kell pool seitse pime.
Koer arvab, et ta tahaks välja minna.
Koer vaatab avatud ust ja arvab, et nii suur häda tal tegelikult veel käes ei ole. Sunnitagu vaid ja ülepõllunaaber helistab joonelt loomakaitsesse.

Kapa-Kohila taga metsas on kell pool üksteist ikka veel sama pime.
Koeral hakkab ilmselgelt piinlik ja ta mõtleb, et ok, ikka ei lase nurka.

Seega seisan nüüd sisuliselt räästa all ja mõtlen, et kas maa telg on vahepeal sedavõrd nihkunud, et minukese armas puutagune nüüd kuskil polaarjoone taga asub.
Lisaks tunduksne, et järjekordne aasta on kokkuvõtet tegematagi kannis.
Ja üleüldse, pekki küll!
Tervelt kolm kilo on piparkooke ja pähkleid ja šokolaadi ja juustu otse pekki läinud. Eks varbaid veel muidugi näeb, aga need puusaringid on küll rohkem päästerõnga võngutamine oletatava talje asukoha ümber.
Teab mitmes reinkarnatsioon see oleks kui ikkagi juba täna silmad avatuna toidulaua äärde istuda?
Soolane puder kodujuustuga.
Lollikindel valik. 
Kui süüa lõunat siis, kui kella järgi oleks keskpäev, pole õnneks kedagi näpuga näitamas. Toop kohvi ka. Ok, teine veel.
Teeks mõned plaanid? Või ei teeks?
Plaanide tegemises olen ma ikka eriliselt kõva käpp.
Mul vedeleb siin natuke avokaadot, rukkileiba, muna… Noh, lõuna elan ka üle.
Õhtuks nõudis peremees sealiha ja hapukapsast. Põhimõtteliselt sealihahautisest kartuli-kõrvitsa püreega saan enda osa ka tuletada.
Justkui oleks võimalik täna ülesöömisesse mitte surra.
AGA!
Kas ma suudan seekord üle elada kogu narritamise ja torpedeerimise? Kui mitu korda ma olen alustanud? Kui väike on mu tegelik pingetaluvus. Mitmefookuseline rööprähklemine on tõesti ainult müüt.
Kui ma nüüd tõesti kinnisvarahalduses kursusekesi juurde võtaks, kas mu hing jäetaks siis sedavõrd rahule, et..(mind ennast ajab ka naerma)

Eks muidugi onu Richard ole ühtteist öelnud.
“Sa kas saad hakkama või ei saa. Mõlemal juhul on sul õigus”
Üks edev poiss Tartust tuletas meelde üht ammust tõde lennundusest, et hapnikumask tuleb esimesena endale pähe panna ja alles siis asuda maailma päästma.
Edasijõudmise saladus peitub alustamises nagunii.
Juba eile varustasin ma end seksika mineraalveega.

Kapa-Kohila taga metsas pole vahepeal valgeks läinudki. Koer magab.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s