fitlapblog

Tass. Kassipildiga.

Pruugib vaid natukene ära käia kui uus blogitäht ongi sündinud ning minu kassipildid jälle kahvatuvad.
Muus osas tuleb tervitada päris blogimaastikul algatatud kondiproovi, aga selleks on mul üks teine(EDIT: see siinne) klaviatuurikolkimiskoht.
Aga muidu? Et kas päike on eelnenud nädala jooksul ikka idast tõusnud?
Ma elan kohati vist polaarjoone taga, sest päike pole vahepeal tõusnud ei idast ega läänest. Isegi öist rohekat kuma pole põhjapool olnud. Võib-olla läks teine hoopis remonti?
Ühesõnaga toit on maitsenud hea ja tulemus on maagiline. Ülimaagilise 777ni on vähem kui tahaks. Tuleb sisse lülitada metssea-mode ja alustada kogu maailma teisipidi tuhnimist. Jälle.
Põhimõtteliselt ma muidugi tean, millega normaalne naine oma tiivulist hobust toidab või tassi täidab, aga mul tuleb kõigepealt see hobune kinni püüda või leida üldse mingi tass, olgu siis või kassipildiga.
Seega, olles Kotkaga kudenud reede pärastlõunast saadik Robotexil ja lugenud kuskil lapsele nähtavas kohas Harriet Lerneri überkuulsat viharaamatut, sai mulle selgeks, et tuleb ikka minna metsa ära Väikese Hipi orgunnitud matkale.
Kui pisikene hiina poiss rida kõrgemal mu kraevahe oma hommikusööki täis oksendas, oli see kindel esodeeriline märk. Nui neljaks!
Kotkas, nähes mu ülihaledat seisu, isegi peale kohapealset kiirpesu, ei hakanud ka pikali viskama ja jalgadega trampides röökima, et mitte kunagi pole ta Robotexil mitte midagi teha saanud. Võib-olla on ta ikkagi hästikasvatatud laps mul.
Käisin kiiruga kodus dušši all, ajasin selga välitööde kombeka, panin hundile roosad traksid.
14 km HarkuNõmme metsas nagu maast leitud!
Võrratu ilm!
Väikese Hipi nunnu seltskond. No ja koeri oli lisaks minu hundile veel.
Keegi kedagi ribadeks ei kiskunud, ei inimeste ega koerte hulgas. Hoidsime sinna saba lõppu ka.
Poole peal sai kuuma jooki. Päris sidruni-ingveri teed ja sõstarde mahlale tehtud kaneeli, kardemoni ja vürtspipraga hõõgmahla. ÜHE tablettpiparkoogi võtsin ka. ÜHE! Ajaks silmipimestava isu madala veresuhkru kaela või ütleks ausalt, et iseloomu polnud?
Üle kahekümne tuhande sammu. Kui see sporditegemise mõõtedevaiss oleks olnud koera kaela riputatud, oleks teist (või kolme) samapalju tulnud.
Kõrguste vahe 303 meetrit. Naha sai kohe selliseks niiskeks.
Mingil imelisel kombel tekkis kerre sedavõrra endorfiini, et ühe kaua mõeldud loo suutsin lõpuks ära vormistada.
Kassipilti ka?

Tassidest rääkides, te lahkel loal.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s