fitlapblog

Käppadele kukkumisest.

Ma ei tea n+ mitmes kord on see mõelda, et just nüüd lõpetan enese veel suuremaks kakukeseks söömise ja hakkab  mu uue tervisliku elu esimene tund.
Juba eile hommikul ju võtsin ma mõttesse end natuke tõsisemalt kohelda kui grammipealt kaalusin kookoshelbeid ja jõhvikaid selle võika profeelkohupiima sisse. Isegi pudru keetsin piimaga!
Ja lõunaks linnas olles pigistasin kõrisse smuusit kooritud juustupulkadega ja vahepalaks nokkisin seda tsiiaseemnetega selverimagustoitu.
Juustupulki sai vähe, peab ju ikka vinguma onju. Rebimise ilu, onju, uhh!
Ja see imehea magustoit oli söödav vaid kinnisilmi. Tervitan Riho Sibula lauluga “Liivimaa pastoraal” Selveri köögi töötajaid, kes lasid enne topsidesse panemist värgil poolenisti ära tarduda, et toidu välimus saaks tõsiselt eemaletõukav. 
Aga ma pidasin vastu!
MA PIDASIN VASTU!
Ja siis, onju, ja siis!
Tuleb vastu ööd koju jahimees äsja meisterkoka poolt valmistatud sooja põdramaksaga!!
Kas ma ütlen endale, et tegelt on mul d-i-e-e-t ja ma ei söö seda?  Kiuste!? 
Ma ei ütle! Kõikide eneseväärikust riivavate hiiglaslike loobumiste tõttu paneks see looduse kingitus mind end tänamatuna tundma. Muidugi võiksin ma ainult rõõmustada ka osaliselt söömata jääva metsanoorendiku ja väikeste viljapuude üle.
Võtan ikkagi lahti hea veini ja naudin iga suutäit.
Karvavõrdki ei planeerinud ma järjekordsesse esimesse õhtusse patutoidukorda! Ja ma püüdsin kogu võrratu õhtusöögi kõigest väest kuulata kahte tsellot, et summutada põrandal kõveras naermise häält oma kõrvades.

Täna hommikul sõin taipohh-putru. Grammipealt. Ei kiusanud end piimas keetmisega ja kohupiima võtsin ka normaalseinimese.
On vägagi võimalik alustada igal järgmisel söögikorral. Ja järgmisel. Põhimõtteliselt on ju teada, et minu ümmargune olemises tuleb süüdistada liiga pika keti otsas laperdava iselooma järjepidevat nuutimist.
Õnneks oli maksa vaid üheks toidukorraks.
Eks mu süümekaid leevendas pisut teadmine, et kuskil leidub inimene, kes usub, et kui ma saan algusega mingi ime läbi joone peale, siis edasi suudan liigutada mägesid. Eriti kui ma enese rooskamise lõpetan ja vahepeal võtan täie teadlikusega ette neid tegevusi, mis pole vaid kohustuseks. Näiteks shindo ja kassipilt.


Iluskena kass. Ta nagu oleks teadnud, et mul on just 1 pilt täielikust õnnest puudu.

Siis põdesin,  mis ma põdesin, läksin jõuksi.
Hambad ristis pingutasin ja korrutasin igal väljahingamisel enesele, et heal figuuril ja headel suhetel on ühine saladus.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s