fitlapblog

Kass. Mustikatega.

Üldiselt on mõistlik tasa ja targu kaugele sõuda, mitte kohe alustades ninast verd välja niristada. Pealegi pidi kuskil pilvepiiril (ja mida madalapilvelist ilma praegu, eksole)  kellelgi olema väga hea huumorimeel kui kuskil allpool longituudseid (öhöhööööö – äge kantselliit!) plaane tehakse.
Ühesõnaga on ekstreemselt alanud kannikaprojekt natuke tagasi tõmmatud, sest piirduda tuleb siiski mõistliku koguse jalutamisega veel umbkaudu nädalakene. Peenemalt võiks asja nimetada kehateadlikuseks või eluks valuvaigistiteta. Või midagi seesugust. Ilusaltkõlavat. Aga noh, jalutamas me (mina ja Pokemon) ikka käime ja kassipilte teeme.

Minukesel siin tuleb ju teadlikult ja suure tahtejõuga keskenduda eelkõige stressihormooni pealevoolu vähendamisele.
Täiesti ise mõtlesin välja seal külmas toas kukkuvaid tilkasid vaadates, et ma vajan uuesti hommikusi kirjalehti. Et pea tühjaks kirjutada. Sõberpaber või nii.
Ja siis ma vajan kuulikestega märkmikut meisterplaani jaoks.
Et kaua mõeldud kaunikene silma all püsiks.
Ja et oskaks oma vabandusi ja muid ankruid-pirureid paremini ära tunda.
Vahepeal see ju kenakesti aitas ühest raamatust teiseni ja sai isegi enam-vähem juba nende kivideni jõutud, mille all need vähjad peidus olid. Aga eks igat masti soolapuhujad ju ütle ka, et enne kui hakkab heaks minema peab ikka mustikal ära käima.
Lähemas tulevikus, mis võiks olla juba homme või ülehomme, tahaks seega ära väisata Eesti Leivatööstuse esinduspoe.  Mitte kohe 7:30 aga kuskile sinnakanti. Ma tõesti ei hakka lootma, et mõni (pool)anonüümne blogikirjutaja tahaks minukesega üks mustikakook ja suhkruta kohv teha.  Pealegi on viimasel ajal vanu kalu nii väheseks jäänud. Ju on kõik juba ammu oma unistuste keha saavutanud ja naudivad kõike seda ilu, mis kaasneb nunnuma numbriga. Mul tuleb ikka ise üksi oma mustikad ära süüa.
Pühapäeval on mingil pärastlõunasel ajal trenniprintsess ka Ispaaniast tagasi ning siis võiks minna kaema, kas Impulsis peale massiivset reklaamikampaaniat üldse veel keegi käib. Võdistavad meite suunamudijate eeskujul äkitse juba kõik oma keha võilendajate (butter+fly) kaasaegselt nutikamate analoogidega ja mina üksinda seal mati peal pikutan.

Et aga enesekiituse hoog ei raugeks: ma käisin raamatukogus ja JULGESINGI küsida (!) “Tantramassaazi” raamatut.
(Mitme)milline sotsiaalne eneseületus! Nagu oleks kodukohas teed küsinud.
Üks linnuke sotsiaalfoobiast paranemiseks jälle kastis juures.

Ja õhtuks on…

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s