fitlapblog

Teraapiline kung-fu võitluses kortisooli üledoosiga.

Pühapüss! Kilo? Õumaigaad! ÜKS KILO!!
Nonii.
Võib siin ju arutada igast kenade trenninippide ja toredate sööginõksude üle, aga ma räägin teile, koonud!
Kui ikka elu taob juba niigi maaslamajat korralikult kannaga kuklasse, siis ei anna enese  isegi kõige nunnuma toitumiskavaga ever lisaks rooskamine mitte ühtegi tulemust. Vähemalt mitte sellist, mis normaalse silmanägemisega inimesele laiatarbe sauna- või udupoppidel kehakoostist analüüsivatel kaaludel ära märkimist vääriks. Sada grammi siiasinna ei ole number, tõesti.
Aga kuna meitel siin paksus metsas on nii, et kellegi teise (raha eest) väljaöeldu on kordi autoritaarsem kui minu viisakas palumine  (mõnikord ka anumine, lunimine ja korrutamine), siis on märgata mõningast edasiminekut minu klassifitseerimisel inimeste hulka. Istusite, onjueksju, seda lugedes?
Taevas teps mitte kolinal alla ei kukugi kui kritiseerimises, solvamises, ignoreerimises ja naeruvääristamises vahe sisse jätta.  Täiesti märkimisväärne efekt võib sel suisa olla kui perekondlike suhete kontekstis kaeda.
Nu ja minukeselgi on oluliselt kergem kerre endorfiini ja serotoniini tekitada kui kortisool üle pea kokku ei löö.
Näiteks närisin ma täiesti aeroobselt kuuseheki ära. Natuke jube küll oli jõumasinaga ebakindlavõitu alusel, aga tehtud see sai. Tulemus sai viisakas ja pärast käelihased valutasid.
Siis võtsin ma üle pika aja spordiklubi liikmekaarti sihtotstarbekohaselt kasutada. Pilatese-nimeline matil pikutamise trenn. Täiesti anaeroobne suutsin olla! Suur kastike, väike kastike, saba, roided. Uskumatult palju energiat läks puhtalt kere vastavas asendis hoidmise peale ära. Sisse- ja väljahingamist küll takti kaupa meelde ka tuletati, aga see läks mul ühest kõrvast sisse, teisest välja. Ja oi oi oi kuidas valutasid järgmisel päeval mingid imelikud pikikehalised kubemelihased kuskil pekist päästerõnga kandis.
Kui ma siis veel ühel päeval hoogsal sammul koera saba taga ümber järve vudisin, valutas kann ka.
Normaalne onju. Täiesti normaalne!
Vanasti, noh nii nädalakest kolm kuni kuu-poolteist tagasi ei teinud ma ju oluliselt midagi teistmoodi. Lihtsalt kogu aeg kummitas kuklas hirm midagi valesti teha ja siis saada nii, et tolmab. Või ka lihtsalt profülaktikaks.
Kas ma nüüd usun siis paariteraapia võlujõudu või mis, et homme saabub paradiis õue peale, või midagi?
Eh. Vara veel öelda. Üks päev korraga.
Aga ütlemata hästi mõjub kehakaalule küll, kui kogu aeg ei pea värisema nagu haavaleht.

P.S. Mulle meeldib Vitautase mineraalvee “pärast …” disain.
Äkki varsti tuleb “enne…” ka.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s