fitlapblog

Tühja pea jutt

Tervitused kõigile teile,  kes te telefonis midagigi üritate kirjutada.
Või pildistada.
Ja loodut antud keskkonda üles upitada.
Minusuguse vanakoolimehe jaoks on see jätkuvalt võrdne millegi väga ropuga.
Aga noh, mis ei tapa.

Mida ma siis vahepeal söönud olen?
Tablette. Tea, palju need kaloreid annavad?
No putru muidugi kah. See Matilda viisil kodujuustu sissesegamine polegi nii jube enam kui alguses paistis. Inimene ju harjub kõigega. Pilt jääb jätkuvalt tegemata, tõesti, aga maitse on võrratu.
No ja edasine menüü on olnud haige inimese toitmine. Söön seda, mida tehakse. Õnneks on toit vähemalt lahja, sest peremees on nii uhke oma suvel kaotatud kümne kilo üle, et ei enam mingeid või ja koorega kookse ega rikkaliku paneeringuga kolgitud liha. Saan söönuks küll ning kuna menüüs on põhiliselt kanaliha variatsioonidega ja köögiviljad, siis on see suhtkoht kavakohane ka. Mitte küll näpuga järgeaetult, aga ikkagi, laias laastus. Mul enesel ei ole jaksu nii palju püsti seista, et süüagi teha. Ilmselt sööksin kodujuustu puuviljadega ainult. Kui keegi kodujuustu kätte annaks ja puuviljad ära tükeldaks.
Täna ma ei söö midagi. Kõlgutaks jalgu, kui lamades saaks jalgu kõlgutada.
Louise Hay raamatut probleemide seotusest emotsionaalse tervisega ka ei loe. Nina on nii viltu peeglis, noh.
Ootan operatsiooni.
Päevakirurgia,  niks-naks ja valmis. 
Ei saa asja teisiti kontrolli alla, pole midagi teha.
No ja ma ei hakka rääkima kuidas vanasti inimesed lahinguväljal ja muidu ka, surid nagu kärbsed kui neil sama häda oli. 
Aga oi, siis ma pärast söön!
Caesari salat, röstpeedi-kitsejuustusalat, kreeka salat ja muidugi supersalat. Ja opihaige supp nagunii!

Et midagi muud ka mu elus on?
Seda et. Vist ei ole. Kaks fotosessiooni lükkasime edasi. Kelgukoertele külla ma ei lähe ja hobuste juurde ammugi mitte.
Mu oma koer on ka toas ainult karva ajanud ja käinud vaid iga natukese aja tagant kontrollimas, et kas ma ikka veel elus olen.
Trenniprintsess on minust kaks trenni ees!
Prantsuse keel ei lähe, sest… no mingi vea ikka leiab. Igavuse ja ärevuse täiteks on see vägagi hea praegu.
Ja oot, kas mitte täna pole viimane tärmin paaril nunnul töökonkursil? Kes tahab panuseid teha?

Ilmast. Kirjutaks ilmast. Et kaua ma siis ilma olen olnud.
Võib-olla peaks hoopis soetama selle erkroosade kaantega suure O raamatu? Või hakkaks ikkagi kasse kollektsioneerima?

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s